Liigeste testide haigused, Nõuanded teemal: Reumatoloogia

Mõned enese proovile panemise sammud on järgmised: Pea valuraamatut, mis vastab järgmistele küsimustele: Kus see haiget teeb? Mida uuringud ütlevad? Kui kaua olete oma valu märganud? Siiski ei ole tegu haigusega vaid sündroomiga. Journal of Manual Therapy Hypermobility and the hypermobility syndrome, Part 2: Assessment and management of hypermobility syndrome: Illustrated via case studies.

Vastas dr Kati Otsa

Mis seda põhjustab? Geneetilised häired mõjutavad sidekoe maatriksivalke, nagu näiteks kollageenielastiinifibrilliini ja tenastsiini. Geneetilised moonutused muudavad nende skleroproteiinide biokeemilist struktuuri, mis omakorda vähendab kudede tõmbetugevust, mille tulemusel suureneb liikuvusulatus liigestes ning pehmete kudede vigastusteoht.

Arvatakse, et LHS-i diagnoosiga inimeste sidekoes leiduv kollageeni esimene tüüp on ülielastne ning seetõttu on LHS-i esmaseks väljenduseks liigeste üleliikuvus. LHS-i klassifitseeritakse pärilike sidekoe häirete kergemakujuliseks ja kõige sagedamaks alaliigiks.

Raskemad vormid on Marfani sündroomEhlers-Danlosi sündroom ja osteogenesis imperfecta. Seega on võimalik, et on olemas ka omandatud LHS, kuid tõestused selle kohta puuduvad.

Olugigi, et kahjutoovaid probleeme võib olla palju, peetakse LHS-i healoomuliseks ning ravile hästi alluvaks seisundiks. Liigeste ja luudega seonduvad probleemid: mittepõletikulised lülisamba ja liigesvalud, alaseljavalud, alajäsemete liigesvalu, eriti põlveliigese eesosa valu, puusa- ja hüppeliigeste valu, sagedased skeleti-lihasüsteemi vigastused näiteks liigesnihestused, entesopaatiad, ülekoormusvigastused, meniski- ja lihasrebendidlampjalgsus, kasvuvalud iseloomulik liigest ümbritsevate pehmete kudede turse Võivad tekkida ägedad liigeste ja liigesümbriste traumad, näiteks sünoviittenosünoviitbursiit ning liigeskapsli, sidemete või lihaste rebestused, mis on eriti sagedased LHS-iga sportlaste hulgas.

Diagnoosimine võib olla pikk protsess muude haiguste ja meditsiiniliste seisundite välistamiseks.

Lisaks skeleti-lihassüsteemi sümptomitele võivad esineda ka paresteesiad, väsimustunne, gripilaadsed sümptomid, üldine nõrkus ja halb enesetunne, unehäired, kohmakus ning koordinatsiooniraskused.

Pehmete kudede vigastuste paranemine on aeglane ning kuna armkude sisaldab samuti kollageeni, võib paranemine olla mittetäielik. LHS-i diagnoosiga inimestel võib lisaks esineda kuseteede häireid.

Arstide nõuanded, tervisetestid ja -teenused.

Praeguseks hetkeks ei ole välja töötatud ühtegi laboratoorset testi hindamaks LHS-i olemasolu. LHS-i korral puuduvad inimese organismis põletiku või immunoloogilise reaktiivsuse muutuse näitajad.

Mis seda põhjustab? Geneetilised häired mõjutavad sidekoe maatriksivalke, nagu näiteks kollageenielastiinifibrilliini ja tenastsiini. Geneetilised moonutused muudavad nende skleroproteiinide biokeemilist struktuuri, mis omakorda vähendab kudede tõmbetugevust, mille tulemusel suureneb liikuvusulatus liigestes ning pehmete kudede vigastusteoht.

Lisaks taastusravile on võimalik valuvaigistite või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine valu leevendamiseks. Füsioteraapiat peetakse siiski peamiseks sekkumismeetodiks LHS-i diagnoosiga inimeste liigeste testide haigused.

Siiski ei ole tegu haigusega vaid sündroomiga.

Muidugi tasub selle sündroomiga inimestel või nendega tegeledes olla treeningutel ja ka massaaži tehes ettevaatlik. Tallinn: Kirjastus Medicina; United States physical therapists' knowledge about joint hypermobility syndrome compared with fibromyalgia and rheumatoid arthritis.

Physiotherapy Research Internationale Liigeste liigne painduvus on seotud ärevusega. Liigeste hüpermobiilsuse sündroom kooliealistel lastel ja selle füsioteraapia.

Tartu Ülikool. Hypermobility and the heritable disorders of the connective tissue: hypermobility syndrome, recognition and management for physiotherapist, London: Butterworth Liigeste testide haigused Joint hypermobility syndrome in childhood. A not so benign multisystem disorder.

Navigeerimismenüü

The Journal of Rheumatology Hypermobility disorders in children and adolescents. Hypermobility and the hypermobility syndrome, Part 2: Assessment and management of hypermobility syndrome: Illustrated via case studies.

Journal of Manual Therapy Lack of konsensus on tests and criteria for generalized joint hypermobility, Ehlers—Danlos syndrome: Hypermobile type and joint hypermobility syndrome.

Liigeste hüpermobiilsus.