Julge polved paremal
Jõulupuu ehted. Ma arvan, et me ei austa ühiskonnas naisi, nii nagu austame mehi. Ära tee nii haput, haledat, mossis nägu! Päike põletab halastamatult. Sellise teate peale läksid, lõid tal põlved nõrgaks. Meie meeskond tegi revanši eelmise turniiri kaotuse eest.
Kerttu Kirjanenreporter Sass Henno FOTO: Erakogu Kirjanik Sass Henno on tuntud oma romaanide poolest, kuid sama palju tähelepanu on ta pälvinud oma oktoobris alustatud loengusarjaga «Asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge». Loengu raames puudutatakse teemasid, mis on ühiskonnas olulised, kuid millest tihti täiskasvanud noortele rääkida ei oska. Tänaseks on Sass Henno käinud pea julge polved paremal koolis, et kõneleda kolme tunni jooksul noortele enda vägivaldsest lapsepõlvest, oma esimestest suhetest ja lähisuhtevägivallast.
Kirjanik räägib valetamisest, petmisest, võitlusest korgijoogi vastu, kuid loob rääkides vahetu õhkkonna, mis võimaldab noorel inimesel temaga samastuda.
Miks sa neid loenguid pead? Ma mõtlesin selle projekti välja septembri alguses. Mulle tundus, et see võiks olla õige kõneviis, kuidas ühiskonnas neid teemasid käsitleda. Me läheneme tihti vägivalla teemadele targema positsioonilt. Näiteks riik ütleb, et liigeste simferopol löö või politsei ütleb, mida tohib ja ei tohi teha.
Aga me ei räägi nii, et tuleks mingi mõistmine. Ma tahan öelda, et tegelikult kõik kõrvalekalded, mis meil on, iga viimane kui vähkkasvaja on tegelikult normaalsus. Mõned asjad halvavad meid, teevad meid nõrgemaks, teevad meile haiget. Ma avastasin, et selle vastu pole mõtet võidelda.
Pigem peaks lähtekohaks olema, kuidas neid asju paremini mõista. See, kuidas ma räägin, kuidas ma mõtlen end tagasi lapseks ja räägin noortele, mis on minu haavatavus ja traumad — see paneb nad minuga ühe pulga peale. Ma ei tule rääkima, kuidas on õige, vaid ma tulen rääkima, kuidas on vale. Ma leian, et ülevalt alla targutamine ei mõju. Millal sa selle mõtteviisi enda jaoks avastasid? Ma arvan, et julge polved paremal sain selle kätte sügisel. Mazi artriidist ola liigese olen ju 15 aastat koolides käinud ja rääkinud oma elust, kirjandusest, loomingust ja muusikast.
- Valus kannaliigese mida teha
- Kui häbened oma jalgu, siis oled sattunud õigele lehele.
Aga arusaam, et kõneviis on see, mis loeb, see tuli sügisel. Nendest teemadest ju räägivad neile õpetajad ka, aga nad ei räägi nii.
Navigeerimine
Noortel on vaja tunda, et nad pole halvad, kui nad on teinud halbu asju. Kõik noored on valetanud, eksinud, tihti oma esimestes suhetes enesele teadmata kasvõi vaimselt vägivaldsed olnud, manipuleerinud. Ma tahan nad tõsta kõrgemale ja öelda, et nad pole nõmedad, kui nad ei mõista teistele põhjustatud valu. Me peame noori aitama ja ma ei ütle, et peame hakkama vägivallatsejat poputama.
Ma ei õpeta noori vastutusest loobuma, pigem julgustan neid erinevaid tundeid ja impulsse mõistma. Miks täiskasvanud ei julge asjadest rääkida nii nagu sina?
Põhiline probleem, miks täiskasvanud ei julge rääkida, on see, et arvatakse, et autoriteet ja austus sõltub sellest, kui eksimatud me oleme.
See tuleneb sealt, et kui me väiksena tegime asju õigesti, siis saime kiita. Kui tegime valesti, siis pahandada. Õppisime selgeks, et peame olema eksimatud. Me oleme õppinud põlvkondade viisi, aastasadu, et oma vigade mittetunnistamine on tugevus. Täiskasvanud ei eksi. Ühel hetkel vanemad hakkavad sinu suus mingite lausetega kõlama.
Näiteks, ma tean, et hädaldada ei tohi.
Poeg kukkus diivani taha, ikka hakkasin tänitama, et ära roni seal rohkem. Tema jaoks see juba kodeerubki kui hädaldamine, mis viib selleni, et ta ei räägi järgmisel korral oma äpardustest. Tegelikult peaks ütlema, et ma näen, et sa ise ehmusid ka sellest kukkumisest.
Ja ma armastan sind ka siis, kui sul läheb vussi. Lihtne lause, mida öelda, aga me ütleme, et ära roni ja teeme sellest «ei-sõnumi». Sama asja võib öelda ka jaatades ja olla tunnustav. Ehk kasvatuses on «jaatamine» parem kui «eitamine»?
Tegelikult on peegeldamine kõige parem. Õige on see, et kõik lapse emotsioonid on okeid. Kõige olulisem on ühtekuuluvustunne. Me unustame lapsevanematena, et alati julge polved paremal pea õpetama, sest laps saab sageli juba vea tegemise hetkel oma vigadest aru ning oskab neist õppida. Sa ütlesid oma loengus, et kiitmine ja karistamine on kaks sellist asja, et kui seda on liiga palju, siis see on halb?
Kiitmine ja karistamine minu käsitluses on üks ja sama. See julge polved paremal raskesti mõistetav. Karistamine teeb haiget ja kiitmine tekitab hea tunde. Karistamine tekitab komplekse, hirmusid, võimetust enda vigu tunnistada. Kiitmine soodustab sõltuvusi. Mu oma poeg lasi ükskord lasteaiast jalga, et mingit oksa tuua, läks aia vahelt välja ja emale rääkis juhtunust kasvataja.
Ema küsis, et kas räägime issile ka? Poeg palus hullult, et ära räägi. Ma mõtlesin, et mida, ma olen ju nii hea lapsevanem, miks ta ei usalda mind?
Ja ma sain aru, et mina olen see, kes talle kogu aeg ütleb, et sa oled mulle nii anesteesia kui puusaliigese poletik kaaslane ja sa oled julge polved paremal tubli ja täiskasvanulik. Aga sel hetkel, kui ta sai aru, et tegi vea reeglite vastu, mida ta tegelikult teab, hakkas ta kartma, et ta pole enam minu silmis hea ja täiskasvanulik. Ma sain aru, et ma olen selle sõltuvuste puu tema sisse kasvama pannud.
Edaspidi ütlen talle, et ta võib alati teha neid asju, mis mulle pettumust valmistavad. Mina vastutan enda emotsioonide eest ise. Kui teed midagi lolli, siis see pole halb.
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Ütle mulle, räägime, naerame selle üle. Analüüsime seda, kui sa tahad. Vead on okei niikaua, kui me teiste vastu pahatahtlikud pole. See on see sõnum, mis ma pean edasi andma.
Sa oled öelnud, et ka lapsevanemad on loengusse oodatud. Kas neid on olnud ja kui palju? Mul on vist neli loengut olnud praegu lastevanematega. On vaieldud, et kuidas siis lapsed vanemaid austavad, kui neid ei karistata? Tüüpiline küsimus — aga kui nad ei kuula mind? Siin tulebki minna kümme sammu tagasi.
Kui laps ei kuula, siis järelikult on sul vale kõneviis. Ka täiskasvanu ei kuula mõnikord ja ajab oma jonni edasi. Igal hetkel ei ole igaks kommunikatsiooniks õige hetk.
Ma arvan, et on vale lapselt oodata, et ta alati oskab kuulata nagu täiskasvanu. Lastevanemate pealt on näha, et nad kordavad sedasama autoriteetset kasvatust, mis neil endil olnud on. Autoriteet peaks kujunema turvatunde kaudu — selle kaudu, et laps kogeb, et ta on väärt hoidmist, mõistmist ja kaitsmist nii kaua, kui ta saab täiskasvanuks, kes oskab end ise kaitsta. Aga see lapse tundeid tühistav autoriteet, mis ütleb, et kuule, nii kaua kui su jalad on minu söögilaua all, nii kaua kehtivad minu reeglid — see on jama.
Millal sa ise vägivalla vastu võitlema hakkasid? See algas Ma juhtisin reklaamiagentuuri ja meil olid suured kihvtid kliendid. Ühel päeval tuli mu juurde Garnieri esindaja Veronica Puhk ja tal oli kaasas Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann, kes palus šampoone naiste varjupaikade jaoks.
Ma ei teadnud tol hetkel naiste varjupaikadest mitte midagi, aga sain teada, et neil pole isegi raha, et osta esmatarbe- ja hügieenikaupu. Ma ütlesin kohe, et selle peab korda tegema. Kandsin neile oma esimese annetuse, milleks oli 20 krooni.
Samal ajal sain aru, et see ühekordne rahasüst ei lahenda probleemi ja julge polved paremal, et solvestab valu pohjus neile kommunikatsioonistrateegia, mis võtab arvesse seda, et probleemist peaks rääkima kogu ühiskond, mitte ainult eestvedajad.
Mõtlesin välja idee, et naistevastase vägivalla vastu peaksid sõna võtma mehed. Kõik olid nõus ja ma tegin nimekirja meestest, kes rääkida võiksid. Kui ma nendega ühendust võtsin, kuulsin julge polved paremal põhjendusi, miks see on küll oluline teema, aga vale hetk, kiire aeg, keeruline asi, millest rääkida.
Mul läks aastaid, enne kui keegi teles paar repliiki öelda sai.
Meri Jung Full Movie - Anil Kapoor Hindi Action Movie - Meenakshi Sheshadri - Bollywood Action Movie
Seda, et massiliselt kohe artikleid ilmuks, seda ei juhtunud. Sealt edasi kirjutasin oma esimese artikli inimkaubandusest ja prostitutsioonist ja kuidas see on vale. Sain pärast isegi tapmisähvarduse. Ma üritasin parteisid saada nõusse, et seksiost keelustada, aga ainsad, kes nõus olid, olid rohelised ja nad langesid kahjuks välja. Edasi tegin Facebookis «Mehed vägivalla vastu» grupi. Mingil hetkel said poliitikud aru, et sellised teemad pälvivad avalikku huvi ja hakkasid ka julgemalt rääkima.
Ma hakkasin esimest korda koolides käima, tegin kampaaniakorras plakateid, mänge ja viktoriine. Rääkisin samadest asjadest, millest ma täna räägin. Edasi hakkasid julge polved paremal, tuttavad ja ajakirjanikud ütlema, et kuule, sa räägid huvitavalt, tule räägi nendest teemadest laiemale kuulajaskonnale.
Siis ma hakkasingi istuma saatejuhtide juures diivanitel ja rääkima sama juttu. Inimesed hakkasid sellest artikleid kirjutama. Ühiskond ütles, et tubli.
[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"
Aga alguses olin suvaline tüüp, kes lihtsalt pidi hakkama ise rääkima ja kirjutama, sest mul ei õnnestunud ühtki teist meessoost eestkõnelejat sellele teemale leida. Mõned inimesed ütlevad, et sa võitled vägivalla vastu, aga samas kirjutasid 5miinuse bändis selliseid tekste? Ma ei ole olnud alati õigel teel.
Ma pole olnud õige inimene. Minu loomingus on mu tegelased alati naistevihkajad, sest ma olen ise alateadlikult oma vägivaldse lapsepõlve ja ema tõttu naisi kartnud, vihanud. Ma olen alateadlikult endale naisi mitte lähedale lasknud, sest naine minu tähenduses on see, kes teeb haiget, inimene, kes kiidab mind ainult siis, kui on joonud.
See on tulnud lapsepõlvest.