Mis voib olla valu uhises.

Valuelamuste iseloom tuleb täielikult nende representatsioonilisest sisust. Nad saavad öelda, et me oleme otseselt ja vahetult teadlikud valust kui mentaalsest objektist või kvaliteedist, sõltumata sellest, kas valu representeerib või signaliseerib koekahjustust. Valu vaigistamiseks kasutatavaid ravimeid nimetatakse valuvaigistiteks ehk analgeetikumideks.

Seda tehakse, sest meid õpetati nii, see on lihtne ning hõlpsalt kontrollitav.

Vabrikud võrdlevad standardi alusel burgereid, riik võrdleb standardi alusel vabrikuid. Ent kool ei tohi olla vabrik, kus kõik erinevad, omanäolised ja -moelised lapsed ühesugusteks koolilõpetajateks vormitakse!

Piltlikult öeldes ja Einsteinilt mõtet laenates: meil pole ei praegu ega tulevikus vaja kalu, keda on hinnatud selle järgi, kui hästi nad oskasid koolis puu otsa ronida, ning kes seetõttu on tõenäoliselt elanud oma elu teadmisega, et on ebaõnnestujad.

Ent mida või keda on tulevikus vaja? Mida ühelt healt töötajalt tulevikus oodatakse? Ma vastan ausalt: mina ei tea! Sest ma ei tea, millised tööd tulevikus tegijat ootavad. Ometi pean ma iga päev oma õpilasi eluks ette valmistama. Sellest lähtuvalt olen endale eesmärgiks seadnud õpetada noortele oskusi, mida läheb vaja, et toime tulla mitte eeskätt töö- vaid inimeseks olemise maailmas.

Astmevahelduse kõrval õpetan natuke, kuidas tuua vaheldust igapäevaellu: lisades ivakese maitset Indiast, pisut Prantsusmaalt; käänetega koos võiks kõnelda elukäänakutest ja sellest, kuidas nendega toime tulla; omadussõna võrdlusastmed justkui kutsuvad üles koos mõtisklema selle üle, miks peab end pidevalt teistega võrdlema ja seeläbi kehva enesetunnet ning -hinnangut tekitama ning seda sageli täiesti vabatahtlikult.

Me kõik oleme erinevad — ja selles ongi asja iva, võlu ning valu. Mulle meeldib noore haridusaktivisti, ka õpetaja ametit mekkinud Triin Toomesaare visioon sellest, millise kõige paremas mõttes haridussupi me peaksime kokku keetma.

Teisisõnu, eesmärk on toetada optimistliku, ennast tundva, endasse ja teistesse uskuva särasilmse noore inimese kujunemist. See, et liigeste rosina ravi seisame silmitsi just nimelt eespool nimetet probleemidega, on otseses seoses meie kehvakese vaimutoidulauaga.

Igaüks, kes söönud oma elu jooksul vähemalt paar burgerit, kindlasti teab — kas ka tunnistada tahab, on iseküsimus — et see ei täida kõhtu. Seal on küllaga kaloreid, mis tekitavad tunde, et kõht oleks nagu täis, aga tegelikult on rahulolematus — tahaks midagi veel.

Lisaks: üks õige burgerifänn mõnest kiirtoidurestoranist korraga alla kolme burgeri ei ostagi. Oleme keskendunud hulgale, mitte kvaliteedile.

Niisamuti võib ka vilets vaimutoit tekitada sööjale täiskõhu t u n d e, aga pikas perspektiivis ei toida sööjat vajaminevate toitainetega: oskuste, teadmiste, harjumustega, mis tagaksid talle õnneliku elu. Mida saame muuta?

Navigeerimismenüü

Esiteks mõelda läbi, milline on see toidulaud, mida endale ja teistele pakume. Hamburgeri järele haaratakse sageli siis, kui on kiire; kui pole tahtmist või oskusi midagi kvaliteetsemat osta või teha; või kui ei teatagi, et toiduna ei teeni burger oma eesmärki. Õpetajana töötades mõtlen pidevalt, kas toimetan ikka teadlikult tänase muutuva maailma vajadusi arvestades ja püüan saavutada maksimaalset kvaliteeti.

Kas pühendan oma aega ja energiat, et pakkuda parimat, kvaliteetseimat, n-ö kodust toitu? Kodune toit — kui soe sõnapaar!

Mis see täpsemalt on? See on hoole ja pühendumisega tehtud roog, kuhu on investeeritud aega, koosolemist, head meeleolu ja armastust. Millest sageli algab kodus kokkamine: tehakse kapiuksed lahti ning vaadatakse üle, mis seal juba olemas on, ning lähtuvalt sellest kavandatakse edasine töö käik. Sageli pole isegi retsepti vaja, piisab loovusest ning julgusest seda rakendada. Erinevalt nägemisest endast eeldab oma nägemisest teatamine endast, et teataja paigutab kategoriseerib nähtu mingi mõiste alla.

Valuteate tõesus ei nõua mingi vastava seisundi olemasolu kehaosas.

Esseekonkurss: Mis võib olla ühist haridusel ja hamburgeril? See essee on selgelt eripärane, kutsub lugema ja põimib kogu teksti mõtestatud tervikuks. Kirjutis kätkeb endas inimlikku muret meie hariduse tuleviku pärast. Mul on kaks kirge: õppimine ja söömine. See­juures meeldib mulle õppida õpetamise kau-­du ja nautida toitu seda ise valmistades.

Kui me ütleme, kus meil valutab, siis me ei võta sidumust, et selles kohas on mingi kahjustus; välistaju puhul on asi teisiti. Aga kui ma rääkides valust mingis kohas, ei paiguta sellesse kohta ei vaimset elamust ega kehalist seisundit, mida ma siis teen? Tervel mõistusel on raske vastata.

Siiski, kui väga peale käia, siis öeldakse, et tegu on millegagi, mida ma introspektsiooni abil saan jälgida ja kirjeldada, ja see sisemise tähelepanu privaatne ja subjektiivne objekt, mille kohta ma ei saa eksida, asubki kehaosas. Kui seda tõsiselt võtta, siis tuleb välja, et sellel asjal on küll asukoht avalikus ruumis, aga ainult minul on sellele episteemiline ligipääs; ja selle olemasolu sõltub sellest, et ma seda tunnen tajun.

Tekib ka küsimus, et kui see asi on minu tähelepanust eraldi, kuidas siis nii saab olla, et ma ei saa selle kohta eksida. Ja mis laadi asi see siis on, kui see pole füüsiline? Nii et terve mõistus ütleb kokkuvõttes midagi niisugust, et valu on ühtaegu akt ja objekt. Tajuakti analüüsitakse tajuja seisukohast nii, et selles osalevad elamus ja mõisteline kategoriseeriminest mõistete rakendamine taju objektile ja selle omadustele.

Tajuelamused on tajujale läbipaistvad, nii et ta tajub vaimuvälist reaalsust otseselt, tajumata või teadvustamata kõigepealt elamust või selle omadusi. Niisugust tervemõistuslikku vaadet nimetatakse tavaliselt naiivseks realismiks või otseseks realismiks. Kaudse realismi järgi on see otsesus illusoorne: tegelikult teadvustatakse otseselt elamuslikke vahendajaid, ja vaimuvälist maailma tajutakse kaudselt. George Edward MooreBertrand Russell ja Henry Habberley Price 'i järgi on need vahendajad fenomenilised või mentaalsed partikulaaridmida tavaliselt nimetatakse meelteandmeteks.

• Glukoosamiin ja kondroitiin naturi toode
• Из волшебного сундучка памяти он извлекал песни, написанные в честь Диаспара поэтами прошлого, он рассказывал о легионе людей, потратившим долгие жизни, чтобы приумножить красоту города.

Oletame, et kellelgi on hallutsinatsioon. Intuitsioon ütleb, et ta näeb midagi.

Meelteandmeteteooria järgi ta näeb fenomenilisi indiviide meelteandmeidmillel reaalselt ongi need omadused, mis paistavad. Meelteandmed on privaatsed, subjektiivsed ja ennastsisendavad ning on korrigeerimatu teadmise allikas.

Meelteandmed ei ole meeleelundite ees, vaid teadvuses. Tajulise teadlikkuse puhul on alati tegu fenomeniliste objektide teadvustamisega, olgu siis tegu hallutsinatsiooniga või tajuga.

Kuigi välistaju puhul tajutakse välisobjekte ja nende omadusi kaudselt, seda kaudsust tavaliselt ei teadvustata; seda näitab ainult filosoofiline refleksioon. Paistab aga, et valu puhul tuleb see kaudsus introspektiivselt kergesti välja, sest me ei taha samastada valu kehaosaga, milles me seda tunneme.

Valu ja teisi " intransitiivseid " David Malet Armstrong" Bodily Sensations ", " A Materialist Theory of the Mind " kehalisi aistinguid tundub meelteandmete teooria hästi seletavat. Meelteandmete teooria seisukohast on valud fenomeniliste indiviidide paradigmaatiline näide. Nende olemasolu sõltub sellest, et neid aistitakse, ja nad on aistijate jaoks loogiliselt privaatsed.

Sellepärast siis ongi valud ühtaegu aktid ja objektid: nad ei saa olemas olla ilma elamusaktita Charlie Dunbar Broad" Scientific Thought ". Valu mõiste käib nii fenomeni kui objekti kui selle teadvustamise kui akti kohta. Nüüd on võimalik öelda, et valud kui meelteandmed asuvadki seal, kus need paistavad asuvat fantoomvalu korral tühjas kohas ; selleks ei ole loogilist takistust Frank Jackson" The Existence of Mental Objects ", Perception: A Representative Theory.

Levinuma vaate järgi asuvad valud fenomenilises ruumis või fenomenilisel väljal, mis on vastetega füüsilises ruumis kuidagi isomorfne või süstemaatiliselt seotud. See teooria sobib ka visuaalsete meelteandmete puhul. Kehaliste aistingute puhul nimetatakse seda mõnikord nägemisvälja eeskujul somaatiliseks väljaks.

Selle kasuks taju puhul üldiselt on siiski tugevaid argumente nagu ka selle kahjuks. Valu ja kehaliste aistingute puhul võivad need teooriad töötada ka juhul, kui nad välistaju puhul ei tööta. Nende teooriate üks põhilisi nõrkusi on siiski see, et nad ei seleta valumõiste kummalisust, vaid võtavad selle lähtekohaks. Näiteks kui me paigutame kehaosadesse fenomeniliste omadustega mentaalsed objektid, kas siis vaimul on ulatus või kas vaim osalt kattub kehaga?

Ja kui nad seal on, kas siis teised ei võiks põhimõtteliselt neile ligi pääseda? Kui aga privaatsed mentaalsed objektid on privaatses fenomenoloogilises ruumis, siis tekib küsimus, kuidas see ruum on vastastikuses toimes füüsilise ruumiga.

За Алистрой, покряхтывая под тяжестью видеопроекторов, тащились Нарилльян и Флоранус. Олвин мимолетно подивился, почему это проекторы сделаны такими тяжелыми,-- ведь снабдить их гравитационными нейтрализаторами было совсем несложно. Он постоянно задумывался о таких вот вещах -- даже в разгар самых отчаянных приключений.

Asi on esiteks selles, kuidas füüsilised ja mittefüüsilised sündmused saavad teineteist mõjutada; teiseks pole selge, kuidas need ruumid üksteisega vastavuses on, kui põhjustamist ei ole. Meelteandmete teooriate puuduseks peetakse ka antifüsikalismi sidumust. Füsikalist möönaks vaevalt fenomeniliste objektide olemasolu. Taju all ei mõelda siin mitte introspektiivset taju, vaid välistaju.

Valu leevendamine[ muuda muuda lähteteksti ] Valude ja kannatuste leevendamine on tervishoius üks kõige olulisemaid eesmärke. Meditsiiniõdede üheks ülesandeks on patsiendi ettevalmistamine ja tema toetamine enne ravi, selle ajal ja pärast ravi, eriti laste puhul.

Tajuteooriate järgi tajutakse valu tundes kehaosa füüsilist seisundit. Tegu oleks somatosensoorse tajuga, mis sarnaneb kompimise või propriotseptsiooni modaalsusega. Selleks seisundiks peetakse enamasti koekahjustust või seisundit, mis võib viia koekahjustuseni.

Võimalik on pidada tajuobjektiks ka notsitseptorite aktiveerumist. Kui jutt on valu asukohast, siis peetakse tavaliselt silmas selle tajuobjekti tegeliku või võimaliku koekahjustuse asukohta. Varem ei peetud valusid tajulisteks, vaid aistinguteks või elamusteks, mida usaldatavalt põhjustab tegelik või potentsiaalne vigastus. Neid peeti hoiatussignaalideks, millel pole välismaailma tajumise tavaliste viisidega palju ühist. Kuigi tänapäeval on meelteandmete kontseptsioonist suuresti loobutud, pooldavad tajuteooriate vastased tänapäeval valu "aistingu- või kvaaliteooriat", mille järgi valu pole küll mitte fenomeniline objekt, küll aga elamuse fenomeniline kvaliteet või siis elamus, millel on teatud kvaalid.

Suurem jagu meelteandmete teooria kohta öeldut kehtib ka kvaaliteooria kohta. Earl Conee järgi me nimetame valuks nii valuseisundit kui ka valukvaale. Sellepärast valu ei saa olla tajumus. Kui valu samastada valu põhjusega, näiteks koekahjustusega, nagu NewtonStephens ja Graham ning Hill ja siis on seda raskust väga raske ületada. Armstrong, Pitcher ja enamik teisi tajuteooriate pooldajaid samastavad valu valuelamuse või -aistinguga, mida nad peavad tajuaktina kaasatuks koekahjustuse tajumisse.

Nägemistajust erineb selline taju spontaanse huvi suunatuse ja mõistelise samastamise objekti poolest valuks nimetatakse elamust; kui aga räägitakse valu asukohast, siis enamiku tajuteooriate pooldajate arvates peetakse siiski silmas tajuobjekti asukohta ; nägemistaju puhul on nii tajuline kui ka mõisteline fookus tajuobjektil; mõnikord suuname tähelepanu ka elamusele, tavaliselt siis, kui on kahtlus selles, mida me näeme.

Valude korrigeerimatus taandub sellele, et elamused on korrigeerimatud.

Valud on privaatsed sellepärast, et elamus peab olema kellegi vaimuseisund, nii et nende privaatsus taandub elamuste privaatsusele.

Sama lugu on subjektiivsusega. Nii et kui privaatsuse, subjektiivsuse ja korrigeerimatusega on probleeme kuidas need täiesti füüsilises maailmas võimalikud onsiis need on üldised probleemid, mitte spetsiifiliselt valu ja kehaliste aistingute probleemid. Tajuteooriate pooldajad ütlevad tavaliselt, et terve mõistusega ei õnnestu selles asjas täit kooskõla saavutada, küll aga ligilähedast.

EUR-Lex Access to European Union law

Põhiidee on selles, et valuteatega omistatakse endale teatud laadi elamus, millel on intentsionaalne sisuArmstrong, Pitcher. Elamustele intentsionaalse sisu omistamine tajuteoorias on vajalik selleks, et seletada, kuidas need informeerivad oma omanikku tema vahetust vaimuvälisest ümbrusest.

Nii et siis valuelamused on ka representatsioonidnagu teisedki tajuelamused. Nad representeerivad koekahjustust teatud kehapiirkonnas. Valu asukoht on siis representeeritava koekahjustuse asukoht. Valuteatega omistatakse endale elamus, mille intentsionaalne sisu on, et teataja teatud kehapiirkond on teatud laadi seisundis.

Rääkimisviis moonutab teate sisu tehes selle ähmaseks ja segasekspaigutades valu enese kehaosasse, kuigi valu tegelikult on vaimus. Et valul on intentsionaalne sisu, võib valu olla ka vale, st valesti representeerida vastaval kehaosal ei pruugi midagi viga olla. Omistusi on siin kaks: elamuse omistamine ja koekahjustuse omistamine. Valuteade omistab ainult esimese; koekahjustuse omistab valu ise. Sellepärast ei tekitagi valuteade mulle sidumust koekahjustuse kohta.