Kuidas aidata uhise valu valu, Ootuse kaotus
Aegajalt võivad teised pereliikmed tahta noort peret aidata, võttes hoolitsuse teiste pere laste eest endi kanda. Sageli siiski mehed räägivad oma leinast ning näitavad oma tundeid, kuid erinev naiste leinast võib olla periood, mille kestel ta seda teeb. Me ei jaksa elada pidevalt selle kohutava kujutlusega silme ees. Ema võib näiteks väljendada oma suuri süütundeid, hulluks minemise hirmu, sundmõtteid seoses lapsega või koguni suitsiidseid mõtteid.
Poiss kaebas politseisse, et vanemad piinavad teda. Noorim kuueaastane, vanim Probleem on ka eri kultuuride, keelte ja temperamentide põrkumises. Juba kooselu alguses ei talunud minu lapsed uut kasuema ja naise poeg mind. Tavaline värk. Probleemid süvenesid kooliminekul: olin ainus, kes sai vene emakeelega kasupoja eesti kooli minekul teda aidata ja jälgida. Ta on hea ja abivalmis lõunamaise tundelaadiga poiss. Aga sellest jääb elus väheks: talle ei meeldinud ei kool, õppimine, söömine, pesemine ega mitmed muud elementaarsed kohustused.
Tema tahtis vaid mängida arvutis, süüa suhkrut ja niisama olla. Tähtis on, et lapsed saavad sündmustest adekvaatse pildi ja nendega jagatakse pere tähtsaid teemasid.
Lapstele võib ka nende väikest surnud õde või venda näidata aga eelnevalt tuleb neid selleks ette valmistada. Surnu vaatamine või katsumine ei tohiks olla sunniviisiline. Kui laps on ette valmistatud, siis tuleb ikkagi uurida veel tema valmisolekut, kas ta tahab näha surnut või teda puudutada.
Kui ta ka ühel hetkel ei taha, siis tuleb jätta talle võimalus oma esialgse otsuse muutmiseks. Sellepärast on hea lapse käest seda korduvalt küsida ja anda teada, et ta võib alati oma otsuseid muuta.
Surnuga kohtumiseks ettevalmistamine tähendab kirjeldust, mida nad näha võivad ning kuidas surnud inimene erineb elavast. Siia juurde kuulub tihti ka arutlus, mis on surm nii bioloogilises kui ka eksistentsiaalses mõttes. Laste jaoks on tähtis saada vastus küsimusele, mis saab inimesest siis, kui ta on surnud. Bioloogilised seletused on küll tähtsad aga ei ole piisavad. Laps vajab ka mõtet elu jätkumisest mingil teisel moel.
Eriti koolieeliku jaoks on võimatu mõte, et pärast surma enam midagi ei ole. Seesugune lõplikkus talle ei sobi. Kui lapse seletused ei lähe päriselt kokku täiskasvanute omadega, pole sellest midagi.
Lapse kujutlusi on tarvis korrigeerida vaid juhul, kui need on temale hirmutavad või mõnel muul moel liiga traumaatilised. Lapsed tegelevad oma leinaga joonistades, rääkides lugusid, arutledes seotud teemadel, mängides. Nad tahavad ka oma joonistusi, tehtud kingitusi või ka mänguasju kirstu või hauda kaasa panna kuidas aidata uhise valu valu seda peaks neile võimaldama.
Täiskasvanuid võivad häirida lapse korduvad küsimused või arutelud aga need on tervenemiseks väga tähtsad. Laps vajab leinamiseks täiskasvanut ja ükskõik, kui raske see täiskasvanutele ei tundu, on neil oluline olla selles lapsele toeks.
Meil ei peagi kõigele vastuseid olema, me ei pea ka teadma, mida millegi kohta ütelda. Võime ausalt tunnistada, et me ei tea. See ei tee lapse olukorda raskemaks.
Talle on tähtis, et tema küsimuste, mõtete ja tunnetega ollakse kaasas ja ei väldita neid tähtsaid arutelusid. Sageli on ka vanematele lapse mõttekäigud, joonistused ja leinaga seotud tegevused lohutuseks.
Mõned lapsed teevad kõik, et saada vanemaid tagasi endise tasakaalu ja harjumuspärase käitumise juurde. Neile lastele on siis oluline täiendavalt selgitada, miks vanematel on praegu raske.
- Kui kõige suurem unistus on valuvaba päev - Eesti Päevaleht
- Это не означало, однако, что для нее самой они стали менее важными.
Oluline on lapsel teada, et vaatamata valusale kaotusele jätkub nende pere elu. Kui ka vahepeal on kurb, valus ja pisarad kipuvad silma, siis kogutakse taas oma jõuvarud kokku ja üritatakse hakkama saada. Lastel on oluline õppida raskustega toimetulekut ja vanemate eeskuju on selles parim õpetus. Kui vanemad julgevad näidata oma ahastuse hetki ja tunnistada, et aegajalt on väga raske toime tulla ning siis taas leiavad jõu kasvõi elementaarse eluga toimetulekuks, saavad lapsed ka oma ellu julgustust.
Nad saavad teada, et kaotuse ja valu kogemine ei hävita elu vaid neist on võimalik taas toibuda.
Ootuse kaotus - Laste ja Noorte Kriisiprogramm
Kui aga lapsed jäetakse kõigest kõrvale, siis jääb neil ka teadmata, kuidas oma elus valusate kaotustega toime tulla.
Samuti jääb neil käesoleva olukorraga seotud kogemus lahendamata. Kui nad märkavad, et ehedad reaktsioonid on alla surutud ja varjatud, siis õpivad nad, et kaotused on liiga rasked, et neid saaks käsitleda ja nendega toime tulla.
J. Krishnamurti - San Diego 1970 - Teine avalik vestlus - Kas inimmeel suudab täielikult...
Selliselt saab lastele igasugune kaotus pigem hirmutavaks ja raske on leida ka edaspidises elus usku enda toimetulemise võimesse. Leinava pere laps võib näidata oma käitumisega ka tugevat häiritust, endasse sulgudes, eemaldudes perest või ka sõpradest, reageerides erinevates olukordades liigse impulsiivsusega, pühendudes ülima hoolikusega õppimisele või vastupidi, olles oma kohustuste suhtes ükskõikne ja jättes need unarusse jne.
Laps võib käsitleda toimunut valesti ja end imiku surmas süüdistada. Süütunnete kohta võiks lapselt küsida või võtta teema jutuks, kui on märgata mingi käitumise ja väljaütlemise puhu, et laps end süüdistab.
Arvestada tuleb, et lapse konstruktsioonid, kuidas ta end süüdlaseks peab, võivad olla väga ootamatud ja kummalised. Last ei aita, kui me tema nö lapselikke kujutlusi tema süüst ei kuula või kiiresti mõttetuteks nimetame. Igasuguse süütunde lahendamine algab selle inimese enesesüüdistuse ära kuulamisega. Siis saab arutleda, kas ja millisel määral keegi üldse süüdi olla võiks.
Aegajalt aitab last kui talle kinnitatakse, et tema ei ole süüdi. Seejuures tuleb aga lisaks seletada toimunu põhjuseid, miks midagi juhtus, et näidata tema end süüdistava käsitluse erinevust, sündmuse põhjusena teadaolevatest faktidest. Vastasel korral ei pruugi meie kinnitus tema süütuse kohta usutav olla.
Naatan Haamer, hingehoidja ja pereterapeut Ootuse kaotus ja uue lootuse võimalus Lapse sünd on nii harjumuspärane ja loomulik, et tundub täiesti iseenesest mõistetav. Ometi ei lähe alati kõik nii, nagu me oma plaane tehes ette kujutame. Aegajalt juhtub, et elu alguse rõõmsa ootusärevuse lõikab läbi teine inimelu loomulik piir, surm.
Laps võib olla ka õnnetu seetõttu, kuna surnud laps on viinud temalt tähelepanu. Vanemad on kurvad aga need tunded on seotud surnud lapse, mitte temaga. Eriti võib nukrameelsus või ka ägedamad reaktsioonid võimenduda, kui laps tunneb end ka leinast kõrvale jäetuna, kui vanemad räägivad omaette, varjavad endi mõtteid ja tundeid ega kaasa last leinaga seotud toimingutesse.
Kokkuvõtvalt võib rõhutada, et leinas vajame üksteist, võimalust jagada oma mõtteid ja tundeid, kuulda teiselt tema kogetu kohta. Nii luuakse pilt kaotuse sisu ja tähenduse kohta ning kogutakse kokku olemasolevad mälestused.
Laps vajab seda kõike samuti nagu täiskasvanugi.
- Salv valu liigeste meditsiinilise ravi
- Элвин заметил цикличность в изменениях: за долгими периодами спокойствия шли волны перестройки, и так множество .
- Теперь он знал, как собирается поступить со своей От Джезерака помощи было мало, хотя его готовность к сотрудничеству превзошла тайные ожидания Элвина.
Lapsed vajavad sellele lisaks ka palju informatsiooni, selgitusi, julgustamist või ka lihtsalt koos olemist. Ilma täiskasvanute vahenduseta ja toetuseta on leinamine lapsele liigset ressurssi nõudev katsumus, mis võib jätta häirivad jäljed edaspidiseks eluks. Aegajalt võivad teised pereliikmed tahta noort peret aidata, võttes hoolitsuse teiste pere laste eest endi kanda. Nii võidakse viia vanem laps vanavanema või mõne muu sugulase juurde, et lasta vanemaid omaette leinata ja püüdes nii säästa ka lapsi.
Kahjuks ei ole selline valik säästev lastele ega abista ka peret toimetulekul. Laste jaoks suurendab ootamatu eraldatus oma vanemaist kaotust veelgi. Eriti väiksematel lastel on raske saada aru, kuidas aidata uhise valu valu peavad nad oma vanemaist eemal olema.
Lisaks veel mure vanemate pärast, kuna lapsed saavad aru, et midagi on valesti. Sellisel hetkel tunneksid nad end kõige turvalisemalt vanema läheduses.
See, et vanem kurvastab ja nutab ei ole lapsele probleem. Mõnel puhul võib küll laps tahta olla vanavanema juures aga see eeldab eelnevat turvalist suhet. Sellisel juhul tuleb lapse soovidega arvestada. Aga kaotust ja sellega seotut peavad siis seletama ja teda sündmustega kursis hoidma need, kelle juures laps viibib.
Kui lapsed viibivad kodust eemal ei pea vanemad lapsevanema rolli vastutust kandma. Vanematele aga tähendab vanemliku kohustuse puudumine ka toimetuleku motivatsiooni kadumist.
Paari päeva võrra võib sellel olla nende jaoks abistav mõju aga pikemalt kestes suurendab jõuetust, kuna kinnitab veendumust, et ma ei saagi enam eluga hakkama, kuna ma ei suuda oma laste eest hoolitseda.
Pere jaoks osutub keeruliseks, kui ümbruses olevad sugulased või sõbrad hakkavad otsustama, milliseid rituaale toimetada, kuidas lastega peaks käituma, kuidas rääkida toimunust, kas lapsi võtta matusele jne.
Sellised asjad peaksid jääma pere endi otsustada ja seda tuleb teha koostöös lastega. Teavitada olukorrast tuleb lapsi nagunii aga edasise toimimise valikud tehakse juba ühiselt, informeerides ja kuulates ka lapsi. Tähtis, et pere saaks ühiselt oma raskusega toimetulekut proovida. Kui selles olulises eluperioodis jäävad pereliikmed üksi või lahutatult oma raskuste ja valuga hakkama saama, siis on hiljem raske jõuda pere ühise koostoimimiseni.
Pereliikmed võivad siis küll üksikult oma kriisiga toime tulla aga perena tervikuna jääb kriis lahendamata ja pere laguneb esmalt emotsionaalselt ja hiljem võib see viia ka füüsilise lahku minemiseni. Kui vanemad lahendavad ja jagavad kahekesi oma valu aga lapsi sellesse ei kaasa, siis jäävad lapsed üksi kõigi oma koormatega, kusjuures teised ei pruugi sellest midagi teada sest väliselt ei pruugi lapse käitumises suurt erinevust olla.
Kõike seda arvesse võttes on oluline, et pere oleks oma leina perioodil, kõigis raskustes võimalikult palju koos ja jagaks endiga toimunut ning kuulaks üksteist. See tähendab, et ollakse üksteise suhtes avatud ja ausad, ega kardeta näidata teistele endas toimuvat ja oma reaktsioone. Vanavanemad leinas Vanavanemad on oma lapselapse kaotusest samuti puudutatud ja ka nemad leinavad. Ka nemad on enamasti valmistunud uue ilmakodaniku vastuvõtuks ja on oodanud seda samasuguse põnevusega, kui noor pere.
Eriti juhul, kui tegu on esmakordselt vanavanemaks saamisega, on ettevalmistused uueks elukaare etapiks ja rolliks põhjalikud. Vanavanemate jaoks on keerukas küsimus, mis on esmane, oma lein või leinava noore pere toetamine. Tuleb leida viis, kuidas leinata oma lapselapsest ilma jäämist ja samal ajal toetada oma last ja tema peret. Tihti lisab keerukust asjaolu, et lisaks lapselapse kaotuse valule on vanemail valus vaadata kõrvalt oma lapse ahastust, suutmata selle leevendamiseks midagi oluliselt ära teha.
Lapse kaotanud vanemaile on hea, kui saab olla oma lähedastega koos ja ühiselt rääkida ning arutada juhtunut või ka koos kurvastades nutta. Noore pere toetamine võib ka sageli tähendada, et tuleb panna vahepeal oma lein ja valu kõrvale.
Seda on tarvis, et suuta olla kõrval tugevate tunnete juures, et olla tasakaalustav kõrvalolija, kes jaksab kuulata ja vastu võtta oma lapse või tema kaaslase ahastust või ka ärritust, ilma ise ahastuse või ärrituse alla uppumata.
Suure segadusega ja emotsioonide meelevallas olles on tarvis kedagi, kes suudab säilitada mingisugusegi kontakti reaalsusega ja aitab ka teisi toetada hoolitsedes vähemalt esmaste elu vajaduste eest. Noorele perele on suureks abiks, kui nende segaduse perioodil on kõrval keegi, kes laseb neil rahulikult olla oma segaduses ja meenutab neile aegajalt turvaliselt ka argivajadusi ning hoolitseb nende vajaduste rahuldamise võimaluste eest.
Abistamise ja toetamise juures tuleb aga pidada alti silmas tasakaalu põhimõtet. See tähendab, et toetus ei tohiks muutuda liigseks sekkumiseks ega võetaks noortelt ära võimalust iseseisvalt oma raskustega toime tulla. Kõigil peab jääma ka raskel ajal võimalus oma jõukohaseks tegutsemiseks ja otsustamiseks.
See aitab ka kiiremini hingeliselt paraneda. Mõistetavalt on see vanavanemale keerukas ülesanne olla samal ajal toetaja ja leinaja. Seepärast tuleb leida ka endale võimalus oma leinaga seotu kogemiseks. Sageli tähendab, et headel hoolitsejatel saabub leina emotsionaalsem periood alles pärast seda, kui teised on oma tunded ja tugevamad reaktsioonid juba läbi käinud.
Nii võib tekkida teistes arusaamatus, et kuidas see, kes on enne olnud nii toimetulev ja toetav, muutub nüüd nii abituks, kui suurem raskus on juba möödas. Mõnikord võib olla niisuguse toetaja jaoks raske see, et tema jääb oma kurbusega hoopis üksi. Seepärast on tähtis, et oma tasakaalu saavutamise järgselt pööraksime tähelepanu ka endi ümber olevatele lähedastele ja märkaksime, just eriti toetaja rollis olnud pereliikme, vajadusi.
Nimetatud toetaja rollis võib olla ka lapse kaotanud ema või isa või kes tahes pereliige. Siiski on nii, et kõik, keda lein puudutab, peavad leidma oma ainuuksi kuunarli liigesevalu leinamiseks ja kõige sellega seotu läbi käimiseks, sõltumata sellest, kui kaua on sündmusest mööda läinud. Sõltuvalt suhete iseloomust, mis vanavanemail on noore perega, saavad nad ka osaleda ühises leinaprotsessis.
Lihtsam on juhul, kui erinevate põlvkondade omavahelised suhted on head, üksteisega jagamine on loomulik ja aktsepteeritakse üksteise erinevat kogemust ning reaktsioone. Sellisel puhul on kõigil oma leinaga kergem toime tulla.
Heade suhete korral on võimalik olla loomulik ja reageerida just nii, kuidas aidata uhise valu valu see on käesolevale hetkele kohane. Siis ei pea endast midagi varjama ega mõtlema, kuidas käituda nii, et teisi ei häiriks ega satuks nende kriitika alla.
Isa pihib: Kuidas minust sai lapsepeksja - Eesti Ekspress
Kui peame muretsema teiste häirimise või nende poolt tulla võivate negatiivsete hinnangute pärast, siis see pärsib meie leinaprotsessi ja nõuab lisaenergiat niigi raskel eluperioodil.
Head suhted võimaldavad aga turvaliselt näidata oma tundeid, kurvastada, nutta ning ka läbi pisarate nalja visata. Üksteise reaktsioone aktsepteerides anname võimaluse igaühele just tema jaoks parimal moel liikuda läbi oma leinaprotsessi. Mõnel puhul võivad aga sellise kaotuse juures võimenduda põlvkondade vahelised suhtlusraskused.
- Тогда эти слова не означали для него ничего, но память запечатлела их с безупречной точностью.
Nähes noorte häda võib saada vanema põlvkonna esindajast elu korraldaja, kes hakkab suunama, kuidas tuleb nüüd käituda. Võetakse endale õigus otsustada, mis on õige ja kõigile hea.
Toetame Koeru perekodu
Siiski seda, mis tundub leinava noore pere liikmele hea, saab tõeliselt teada vaid tema ise. Kui ta ka seda mingil hetkel ei tea, siis tuleb anda aega nõutuseks ja oma lahenduse otsimiseks. Vajadusel võib vaid ettevaatlikult suunata, seejuures aktsepteerides noore enda valikuid, mis võivad olla soovitustest väga erinevad.
Toetajale on alati tähtis et säilitada abivajaja vabadus ise otsustamiseks ja oma valikute tegemiseks. Vanematel oma noori järglasi toetades tuleb leida tasakaal juhendava toetamise ja aktsepteeriva ning vabadust andva toetamise vahel. Kindlasti peaks vältima domineerimist ja noorte elu üle otsustamist. Noore pere jaoks võib olla lapsest ilma jäämine, lisaks loobumisvalule, seotud ka süütunde ja häbitundega.
Aegajalt tuntakse end süüdi just oma vanemate ees, et nendele on pettumust valmistatud ja nende vanavanemaks saamise ootusi ei ole täidetud. Läbi oma vanemate jõuab noore pereni ka varasematelt põlvkondadelt pärandatud suguvõsa arusaamad, hoiakud ja ootused. Sellise mineviku pärandi juures võib noorel perel olla ka häbi oma ebaõnnestumise pärast vanemaks saamisel. Süü ja häbitunnet võib tunda eriti loote või imiku kaotanud ema.
Just ema tunneb end eriti vastutavana, kuna tema on uue elu algusega füüsiliselt seotud. Süüdi võivad kuidas aidata uhise valu valu end ka vanavanemad. Mõnel puhul süüdistatakse end, et on pärandatud edasi nii halvad geenid või suguvõsa hädad. End süüdistatakse ka vähese abi pakkumise eest või heidetakse endale ette, et ei manitsetud piisavalt last ootavat ema ettevaatlikkusele. Enese süüdistamisega kaasneb sageli ka teiste süüdistamine.
Nii võib noor peregi saada kuulda mitmeid süüdistusi kas mõtlematuse või vähese enese eest hoolitsemise suhtes jne.
Mitmesugused süüdistused võivad tulla ka väimehe või minia ja tema suguvõsa aadressil. Lõpuks võib vanavanema enda segadus viia isegi selleni, et noor pere saab etteheiteid oma leinamise ja toimetuleku katsetuste eest. Mõistetavalt ei toeta leinaga toimetulekut ükski süüdistamine või kriitiline manitsus.
Pigem näitab see süüdistatavale, et tema olemine ja lahendused ei ole vastuvõetavad ning see tekitab lõhet suhetes, mis võiksid olla toetavad.
Toetame Koeru perekodu - Lastefond
Niisuguse käitumise juures mõteldakse ka sageli, et aidatakse seda, keda kritiseeritakse aga kriitika saab olla abistav vaid juhul, kui elu on üldises plaanis tasakaalus. Sellise valusa kaotuse korral pole niisugune abi kuidagi abistav vaid pigem veelgi enam jõuetuks tegev. Selleks, et me võiksime parimal moel oma leinaga toime tulla, tuleb leida viise, kuidas hoida või ka parandada erinevate põlvkondade vahelisi suhteid.
Selliste suhete olemasolu ja toetav iseloom on oluliseks abiks raskustega toime tulekul. Lapse kaotuse kriisi korral oleks hea, kui esmalt vanem põlvkond võtaks endale kohustuseks ületada suhtlusraskused, mis takistavad vastastikuse toe pakkumist. Esmalt tähendab see noorte valikute ja tegevuse aktsepteerimist ning nende tunnustamist iseseisvatena. Kui aga ka noorel perel on jaksu teha midagi suhete paranemise või hoidmise heaks, siis pikemas perspektiivis on sellest rõõmu kõigil.
Samas ei tohiks ka siin kaotada tasakaalu. Noorte ülesanne on esmalt tulla toime oma raskustega ja alles siis olla toetamas teisi. Lapsed ei peaks siiski nii keerulises elusituatsioonis võtma rohkem vastutust oma vanemate eest vaid pigem hoolitsema endi tasakaalu taastumise eest. Põlvkondade vahelised suhted omavad meie elus küllalt suurt tähtsust ka juhul, kui me ise neid oluliseks ei pea ja ka siis kui oleme suhted katkestanud.
Me oleme ja jääme alatiseks seotuks ja mõjutatuks perekonnast, kellest me pärineme. Selles ei ole meil endil muid valikuid kui see, kas olla teadlik nende suhete mõjust või mitte, kas arvestada nende mõjude reaalsusega oma elus või mitte.
Isa tunnistab, et ei saanud hakkama teda vihkava kasupoja kasvatamisega. Poiss kaebas politseisse, et vanemad piinavad teda. Noorim kuueaastane, vanim Probleem on ka eri kultuuride, keelte ja temperamentide põrkumises.
Mida enam teadlikkust, seda vähem meile tundmatut ja ootamatut mõju see meie elus omab. Kõike on võimalik pöörata enesele kasuks. Minevikust tulenev võib tunduda meile sageli koormavana aga sellel on alati ka teine külg, mis on seotud meie jaoks väärtusliku ressursiga.
Selle ressursi üles leidmiseks on aegajalt tarvis vaeva näha aga see vaev tasub end enamasti kuhjaga ära. Ärasaatmine ja matmine on osa leinaprotsessist Me oleme harjunud mõtlema matustele siis, kui inimene on elanud pika elu ja saanud vanaks. Loote või imiku surm on selles mõttes täiesti kohatu ja ei sobitu kuidagi olemasolevasse pilti. Ometi tuleb aegajalt mõtelda matustele ka väga lühikese elukestvuse korral.
Isa pihib: Kuidas minust sai lapsepeksja
Ametlikult on vanemate ülesandeks matta oma laps, kui ta on sündinud peale 22 rasedusnädalat ja kaalub vähemalt grammi. Samas võib keegi soovida matta ka varasemas arengufaasis surnud kuidas aidata uhise valu valu.
Tänapäeval on selliste soovide esitamine normaalne ja matmise võimalus olemas. Mõistagi jäävad ka muud traditsioonilisemad või ka mitte traditsioonilised võimalused. Üks sagedamini kasutatav võimalus on matta loode või imik ühe vanema suguvõsa hauaplatsile, kuna noortel sustav turse naohooldus endal veel surnuaias kohta valmis pole.
Sõltumata, milline matmispaik valitakse, on olulisim, et matmine toimub. Ärasaatmine ja matus on oluline kogu perele ja siin ei tohiks lapsi, ka väiksemaid, kõrvale jätta. Ärasaatmine ja matus rituaalina on tähtsad tähised leinaprotsessis edasi liikumiseks. Selleks, et oma valuga toime tulla vajame ka niisuguste valusate sammude läbi käimist. Selleks, et kunagi jõuda uue toimetulekuni, on tarvis kohtuda valusa reaalsusega. See on nagu haava puhastamine, mis teeb väga haiget aga on eelduseks haava paranemisele.
Kui suudame oma elu valusale reaalsusele otsa vaadata, saame hakata mõtlema sellega toime tulemisele ja otsima selleks oma võimalusi. Kui püüame unustada ja mitte toimunule mõtelda või pelgame selle valuga näiteks läbi matuste kohtuda, peame jätkama oma elu pidevas mures, et äkki tuleb midagi meelde. Viimane koormab ja väsitab meid enamasti palju aastaid või isegi aastakümneid.
Olen töös palju kordi avastanud inimesele arusaamatuid hirme, mis tema elu oluliselt piiravad ja mille päritolu on aastakümnete taguses unustada üritatud loos. Ärasaatmise ja matuse talitus on traditsioonilised rituaalid, millel on olnud läbi inimpõlvede toetav tähendus. Selles kohtutakse muutunud reaalsusega, mida esindab surnu. See näitab meile valu ja kaotuse suurust. Kui sooviksime end ehk sellisest kogemusest säästa, ei saa me siiski kergemini edasi minna. Alles siis, kui saame täielikult teadlikuks, milline on meie elu puudutav muutus, saame hakata otsima hakkamasaamise viise.
See aga saab juhtuda peale olukorrast teadlikuks saamist ja selle tõsiasjadega põhjalikku tutvumist. Rõhutan siin eraldi ärasaatmise ja matuse talitust. Neil mõlemal on leinaprotsessis oluline koht. Ärasaatmistalitus, mida tuhastamise korral peetakse kõige sagedamini krematooriumi kabelis, alustab meie kohtumist surmaga ja valmistab ette peatseks jäädavaks lahkumiseks.
Matmine on lõplik hüvastijätmine, märk sellest, et kaotus on täielik ja muutumatu.
Paraku saame alles niisuguse tõdemuse korral oma elu jätkata just sellise reaalsusega nagu see päriselt on. Kui urn on matmata ja ootab kuskil kodus, ei ole me veel vastu võtnud reaalsust ehedana. Siis on ka välistatud, et saame oma eluga päriselt edasi minna. Me püüame ikka mõtelda olnust nagu taastuda võivast ja seepärast pole me veel kohtunud sellega, mis on tõeliselt meie olukord.
Me ei otsi toetust jäädavast kaotusest paranemiseks vaid loodame, et kuskil leidub ime, mis mineviku taastaks ja pööraks elu meile sobivamasse suunda.
Paraku jääb teine ootus täitumata ja lõhe reaalsusega suureneb veelgi. Sellise igatsusega seotud unistuses on mineviku pööramise soov loomulik. Kui me aga ka käitume sellest unistusest lähtuvalt, siis kaugeneme oma elu reaalsusest ja kaome fantaasiasse. Nii saamegi oma eluga päriselt toimetulemisest rääkida vaid valusa reaalsusega kontaktis olles.
Loote surma korral on sageli just loote matmisest abi, sest see annab kaotusele selgemad piirjooned. Ema jaoks on rasedus väga sümbiootiline periood, kus selle katkemise korral tunneb ema, et temast endast oleks justkui tükk küljest ära võetud. Sellel ajal on last endast eraldiseisva isikuna väga keeruline tajuda. Ometi on leinamise juures abiks just mõtlemine, kus loodet nähakse ka iseseisva isikuna, kellega saab siduda mälestusi, mis on leinas üheks lohutuseks.
Selles samas seoses saab mõjuda ka loote matus just lohutava ja toetavana. Samuti on matuses, kui rituaalis, see arhailine korrastav element, mis taastab kaduma läinud tasakaalu ja vähendab abitust.
Kui saame midagi teha, kasvõi korraldada ja osaleda matusel, on elus olemise ja hakkama saamise tunne tugevam. Samuti on tähendusrikas, et kui meil on kedagi matta, siis on ka polts stisks mälestada ja selle koha peal ei haiguta üksnes tühjus.
Muidu võib jäädagi see kogemuses domineerima, et oli ootus, unistused, lapse liigutused ja palju muud aga nüüd ei ole enam mitte midagi. Pealegi on oluline mõista, et iga lapse ootamisega astume ka vanematena samme küpsema vanemlikkuse poole. Kui jääb domineerima tühjus, siis poleks justkui ka küpsemat vanemlikkust ja palju muud ootusajal kogutud väärtust nagu ka rõõme.
Viimati nimetatud on aga leinamises oluliseks toeks kuna hea meenutamine aitab kaotuse kurbust tasakaalustada. Leinamiseks on palju erinevaid võimalusi ja tähtis ei ole, kuidas me midagi teeme vaid, et me midagi teeme oma leina edasi liikumise heaks.
Olgu siis selleks mälestuseks albumi koostamine, koduaeda puu istutamine või hüvastijätu kiri. Kõik, milleks meie fantaasia võimalusi annab, võib olla abiks, rääkimata traditsioonilistest rituaalidest.
Sõbrad ja tuttavad Lapse kaotusega seoses on vanematel tarvis leida lahendus küsimusele, kuidas suhelda edasi teiste inimestega oma ümbruses. Kas ja mida ütelda sõpradele, tuttavatele, kolleegidele, naabritele jne.
Oma kaotusest ei ole kerge rääkida. Valusad on hetked, kui keegi küsib lapseootuse kohta või uurib, kas võib neid õnnitleda. Kui teised ei tea pere kaotusest, siis võib tekkida kergesti olukord, mis ohustab vaevaga saavutatud emotsionaalset tasakaalu. Nii võib tekkida olukord, kus hirm teiste inimeste küsimuste ees võib panna pere isolatsiooni.
Sellepärast on vanemaile lihtsam, kui võimalikult paljud nende ümbrusest teavad toimunust. Teistele jagatud sõnum võiks olla lihtne teade, et teie laps suri enne või peatselt pärast sündi.
Soovi korral võib lisada mõne täpsustuse ja vastata küsimustele. Kui aga ei soovi küsimustele vastata saab seda ka ütelda, et ei taha või ei jaksa sellest rohkem rääkida. Kui ei ole endal jaksu sõnumit levitada, võib seda paluda teha mõnel pereliikmel või sõbral, keda usaldatakse. Neil usalduslikel inimestel võib paluda kurba sõnumit levitada koos lapsekaotust kogenud vanemate soovidega, kuidas nad tahaksid, et nendega käitutakse. Raske on enamasti taluda haletsemist.
Selle vältimise palve võib olla üks juhistest, mida kurva sõnumiga koos edastada palutakse. Samuti võib anda juhiseid, kuidas soovitakse suhelda edaspidistel kohtumistel.
Näiteks võib soovida, et teised ei kuidas aidata uhise valu valu toimunu kohta üksikasju, või ei võetaks üles seda valusat teemat ilma asjaosaliste poolse algatuseta.
Sageli kardavad sõbrad ja tuttavad kaotust kogenud perega suhelda. Kardetakse häirida või midagi valesti teha, ei osata käituda või ei teata, mida ütelda. Enamasti on sõprade eemale hoidmine valus ja pettumust valmistav. Seepärast võib anda neile teada, et kontakti võtmine ja kokkusaamise kutsed on endiselt oodatud. Mõne aja möödudes võib tekkida soov tunda end elus osalemas ning selle juures on teistelt tulnud ettepanekud abiks.
Alati on lihtsam jõuda tasakaalu taastumise ja varasema elu harjumuspäraste rütmide juurde naasta, kui ümbruses teatakse toimunust ja osatakse ka käituda.