Jalgivad vasakpoolsed reied

Ühissõidukipeatuses, kus puudub ooteplatvorm, tohib ühissõidukile minekuks sõiduteele astuda alles pärast ühissõiduki peatumist. Krooniline migreen kujuneb välja n-ö tavapärasest migreenist aja jooksul. Sõidukiga, mida pole nimetatud käesoleva määruse §-des ja , tohib asula sõiduteel sõita pärisuunavööndis mis tahes rajal eeldusel, et täidetakse käesoleva määruse § 80 nõudeid. Kui reguleerimata kohas sõiduteed ületav jalakäija on peatunud sõidukile tee andmiseks, võib ta edasi minna alles siis, kui on veendunud ülemineku ohutuses. Ühissõidukirada tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega.

Eks ta natuke ärev ole. Kui ma käisin täna hommikul Vikerraadios, ei olnud mul vähimatki plaani siia tulla. Tuli väga palju reaktsioone — kui kõik asjad on hästi, siis tavaliselt ei tule.

Põhjus on selles, et midagi on tõepoolest juhtunud. Aga see ei ole juhtunud ainult meil.

Feed aggregator

Kui meil on kogu aeg olnud vaba ja demokraatlik ajakirjandus, siis nüüd on see kontseptsioon rünnaku all. Räägitakse täiesti avalikult ERRi kaotamisest, päitsete pähepanemisest, lühikese nööri otsa panemisest, ajakirjanduse hüsteeriast.

Üle pika aja on Eestis kaks suuremat meediakontserni on eestlastest eraomanike käes: Ekspress Grupp Hans H. Luige ja Postimehe grupp Margus Linnamäe omanduses.

Kuidas on see eesti ajakirjanduse arengut mõjutanud?

Vaevalt on tähtsust rahvusel, tähtis on suhtumine ja arusaamine sellest, mis on meedia: kas ta on tehniline vahend mingisuguse maailmavaate edendamiseks või on ta sõltumatu ühiskonna informeerimise vahend. Asi läheb ohtlikuks siis, kui ta muutub grupi, seltskonna, maailmavaate, ideoloogia väljendajaks.

Nii väikeses riigis nagu Eesti torkab see kohe silma. Jalgivad vasakpoolsed reied riikides nagu Eesti on osutunud reguleerivaks avalik-õiguslik süsteem, mis on riigi ja rahva kontrolli all, mis peaks tagama sõltumatuse imago. Missugust mõju näete praegusel omanikusuhete jagunemisel? Olukorda, kus ajakirjandusega oldaks rahul, ei ole ma näinud, ja ma ei näe seda ka tulevikus.

Mõningad märgid, mis õhus on, ei ole mulle meeldivad. Vanasti peeti Postimeest Reformierakonna ajaleheks ja Päevalehte pigem vasakpoolseks. Kuivõrd te näete praegu, et suurtele päevalehtedele oleks mõne partei agenda lähedasem kui teise oma? Niisugustes asjades eelistan ma alati uuringuid. Kui hakkab tekkima juurde mingi müüt — näiteks, et Postimees on Isamaa Kesknädal —, siis selle kahju on väga suur.

Sellest tuleb kramplikult hoiduda.

Olen ise ajakirjandusjuhina üle elanud selle aja: üks inimene tuleb uksest sisse ja ütleb: te olete see; teine tuleb sisse, ütleb: te olete too — siis on kõik hästi, kui öeldakse, et te olete kõikide häälekandja.

Sellest baasimagost, et ollakse ühe erakonna häälekandja, tuleb kilomeetri kaugusele hoida. See mõjutab lugejat varem või hiljem, mõjutab finantstulemusi, mõjutab ühiskonda.

Poliitiline olukord on keeruline. Kuivõrd ajakirjanikud on praegu oma ülesannetega hakkama saanud? Ajakirjanduse baasimago on Eestis olnud reeglina väga hea. Eriti heaks kujunes ta iseseisvuse saavutamise perioodil, kui ajakirjanikud valisid koos rahvaga sama tee — tihti taandudes ajakirjanduslikest põhimõtetest ja valides Eesti poole.

Nõukogude ajal oli see väga keeruline, jalgivad vasakpoolsed reied seda tehti.

Seetõttu olid ajakirjanduse usaldusväärsuse protsendid äärmiselt kõrged. Kahetuhandendatel algas ajakirjanikuameti imago langus, ka palkade langus. Üheksakümnendatel olid ajakirjanikud piltlikult öeldes keskklassi liikmed, ka sissetulekutelt, siis toimus allapoole minek.

See kestab mingil määral siiamaani, ja see on ülemaailmne protsess. Ajakirjanduse üleüldine usaldusväärsus ei ole olnud kunagi nii madal kui praegu, ka teistes riikides.

Meie oleme Eestis veel suhteliselt heas seisus. Meil on jalgivad vasakpoolsed reied rida väljaandeid ja inimesi suure usaldusväärsusega. Me ei kujuta ette, et saaksime ajakirjanike abita hakkama. Ebameeldivuse-õnnetuse-katastroofi skeemis peaksin praegust olukorda ebameeldivuseks, see ei ole veel õnnetus. Aga selle nimel, et ta ei muutuks õnnetuseks, tuleb võidelda. Huvitav, miks see nii on? EKRE poliitikutest on aastate jooksul ilmunud väga palju lugusid.

Nad on väga palju sõna saanud, pigem on nad olnud eelisseisundis.

See on üldse olnud parempopulistlike parteide eelis. EKRE on pika perioodi jooksul nautinud ajakirjanduse tuge, kuigi neile endale võib tunduda, et seda ei ole. See, mis praegu toimub, on elementaarne, ja see ei saakski teisiti toimuda. Kui on võimalus, et mingi erakond pääseb valitsusse, siis on ajakirjanduse esmane ülesanne teha selgeks, kes on kes: mida võib neilt oodata, missugune on nende minevik, mida nad on öelnud. Lugesin natuke aega tagasi, et «mis sest, kui ta ütles, et ERR tuleb hävitada».

[Lose fat] Stretch method for leg diet without fail! -8cm thighs -9kg! Lose fat on thighs and calves

No vabandage, see inimene on võib-olla mõne aja pärast minister. See ei olnud nali, seda on öeldud kümme korda. Kas vastutus oma sõnade eest peab olema ainult ajakirjanikel või? Ma olen aru saanud, et suuremalt jaolt on see nii. See on jama. Vastutus on vastastikune.

Peavalu tüübid

Kui nüüd hakkavad ministrikandidaatide nimed välja tulema — meil on Martin Repinski näide silme ees. Ajakirjandus peab selgeks tegema, kes need on, kes meid juhtima hakkavad.

Ikkagi, te olete õppinud ja pikka aega praktiseerinud ajakirjanik. Kas teie oskaksite praegu EKREst positiivset lugu kirjutada? Ma arvan, et oskaksin küll. Aga see ei ole nii, et loeme ette plussid ja miinused. Või et kaks positiivset lugu ja üks negatiivne — siis on tasakaalus: see ei ole ju niimoodi.

Kirjutatakse vastavalt sündmusele, asjaoludele. Me kirjutame seda, mis on ühiskonnale oluline. Ma vahendan siin Mart Helme sõnu, mitte oma seisukohta. Isegi kogenud ja teenekad ajakirjanikud, kes lähevad poliitikasse, hakkavad hämmastava kiirusega võtma poliitilisi seisukohti ja unustavad ära ajakirjanduse kõige pühamad põhimõtted.

Juhan Peegel ütles 33 aastat tagasi selgelt: õppige austama oma rahva muret ja jalgivad vasakpoolsed reied — mitte hindama või kasutama, aga austama.

Kui on keerulised ajad, siis on ajakirjaniku jalgivad vasakpoolsed reied väga suur.

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse liikluskord Eesti teedel.
2. Peavalu tüübid – Peavalu
3. Feed aggregator | Page 5 | University of Tartu
4. Peavalu tüübid Peavalud jagunevad kaheks: peavalud, mis annavad märku mõnest muust haigusest.
5. Ravi haavade liigeste sormede

Martin Helme, kes on ühtlasi rahvusringhäälingu nõukogu liige, on teinud nõukogule ettepaneku arutada «kallutatust demonstreerinud« ERRi ajakirjanike eetrist mahavõtmist. Missuguseks võiks see arutelu käia?

Liikluseeskiri

Mis tulemuseni jõuda? Pole õrna aimu, ei taha isegi ette kujutada. Minu meelest on see ettepanek täiesti… Ma ei leia sõnu. Pehmelt öeldes vale. Ringhäälingunõukogu peab järgima seadust. Paljudel nõukogusse kuuluvatel poliitikutel ei ole juba 20 aasta vältel mitte mingisugust ettekujutust meediast.

• Spin raakis valus
• Kui valu liigese
• Kuidas eemaldada pahkluu artroosi poletiku
• Rohi liigeste haiguste jaoks

Hämmastav on see, et nad ka seal nõukogus ei õpi, näiteks sotsioloogilist maailmanägemist. Tuleb lähtuda sellest, et ERRi eri kanalite toode ei ole mitte saade, vaid programm tervikuna. See nägemus eeldab suure pildi nägemist.

• Maalimine pagasiruumis parema kaega parast kukkumist
• Hapu tagasi reklaam
• Haiguste nimekirja haigused
• Parim anesteetikum kreem liigestele

Poliitikud võtavad asja tihti nii, et neid saadetakse rahvusringhäälingu nõukogusse oma erakonna huvisid kaitsma.

See on tugev maailmavaateline konflikt. Kas teie hinnangul on ERRi ajakirjanikud millegi vastu eksinud?

Ma võin analüüsida mingit konkreetset saadet ja öelda, et sa tegid seda, teist või kolmandat. Kui tuleb signaal näiteks ombudsmanilt või avalik kriitika, siis lähme, arutame.

No aga võtame ühe konkreetse näite, mida on kritiseerinud ka Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits. Kas selline saate ülesehitus oli toimetaja ja ajakirjaniku poolt korrektne või ei olnud? Kas ma jalgivad vasakpoolsed reied oleks seda teinud?

Kui ajakirjanik valis selle meetodi, siis on mul — kui ma olen peatoimetaja — õigus kate elemendid pärast öelda, et mulle see võib-olla ei meeldinud.

Kas te oleksite seda teinud?

Ilmselt mitte. Ma oleksin võib-olla leidnud mõne teise vormi.