Julged raamatud, Arvustused

Raamatu kaanetekst tegelikult lubab. Härra Julge kirjutab nalju jõuluküpsiste sisse ja käib meelsasti naabri prügikastis tuhnimas. Bettile meeldib venda taga ajada ja naerda kõkutada. Sarnast ideed kasutas ju Viktor Pelevingi oma "Õuduse kiivris" — mütoloogilised tegelinskid jututoavestluses müüte purustamas. Aga see, mida või miks ta täpsemalt kritiseerib, jääb selgusetuks ega kõla mitte tüütu sääse, vaid tüütu millennial'i pininana, kes on midagi kunagi kusagilt kuulnud. Kas Julgetel õnnestub talle appi minna?

See, mida nimetame raamatuks, on rohke avaldamise ajastul vesistunud ja teravuse kaotanud. See, keda peame kirjanikuks, on olukorrast tulenevalt hägustunud. Kas kõike, mis kaante vahele pandud, saab nimetada raamatuks, saab pidada kirjanduseks? Miks avaldada? Olgu, raamatuks võib nimetada ka kokaraamatut, aga ilukirjandusteosel — antud teos vist ikkagi üritab siia kategooriasse mahtuda, kuigi täiesti kindel ei saa olla — peab olema ülesehitus, peab olema lugu, peab olema midagi öelda.

Eks kokaraamatutele kehtivad ka teatud reeglid. Ka eksperimentaalkirjandusel võiks olla teatav eesmärk, mingi äratuntav väärtus. Kui kõik nimetatu aga puudub, tekib küsimus, miks üldse avaldada. Raamatu kaanetekst tegelikult lubab.

Tasuta püsikliendiks registreerumine

Lubab lausa palju: "[…] raamat keskendub kahele ääretult tugevale mehele nii meie keskel kui ka taevas. Nad lahendavad kahekesi — energiatena — kõik maapealsed küsimused, mis puudutavad inimkonna ajalugu, keemiat, füüsikat, usuteadust ja isegi tänapäeva modelleerimist…" Kui kõik maapealsed küsimused lubatakse ära lahendada, ei kõla see küll usutavalt, kuid intrigeerib siiski.

Lahenduste asemel võib aga kokku lugeda, mitu korda mainitakse raamatus sõna "energia". Seda kasutab kirjutaja enam-vähem igas teises lauses ning kõrvale pillutakse hulgaliselt samalaadseid sõnu, nagu "kiirgus", "sagedus", "võnkumine", "lained", "reinkarnatsioon". Ühesõnaga, kõik need lahendused kõlavad, justkui keegi tahaks oma ideevaesust laialivalguvate sõnade taha peita.

Account Options

Pseudo, tühi, kurnav. Raamatu kogusõnum ongi vist, et "kõik on energia". Aga… seda me juba teadsime. Tähtsad tegelased Lisaks suurtele sõnadele kasutatakse ka autoriteetseid tegelasi. Ideed peab tegelikult kiitma — panna legendaarsed mõtlejad, kes esinevad siin lapsepõlvearmastust otsivate tegelastena, ühis-chat'i.

Sarnast ideed kasutas ju Viktor Pelevingi oma "Õuduse kiivris" — mütoloogilised julged raamatud jututoavestluses müüte purustamas. Jah, kuigi idee pole uudne, on see siiski hea. Kahju lihtsalt, et teostus seekord alla igasugust arvestust välja kukkus.

Seisukordade kirjeldused

See, kas kirjutaja on Aureliust ja Kristust tõepoolest ajalooliste tegelastena mõelnud või pigem pseudonüümidena kujutanud, ei omagi tähtsust — nimekasutus on ju alati eesmärgiga. Suurte nimede raamatutegelasteks kirjutamine pole absoluutselt taunitav, pigem ikka tervitatav, aga sel juhul peab kirjutaja võtma vastutuse, peab nimekasutust põhjendama.

Peab Jeesus Kristuse nii-öelda lugejale ikkagi maha müüma. Tundub, et Herman Cat on piiblit ja Aureliuse teost "Iseendale" pisut isegi sirvinud, kuigi mitte piisavalt, et tegelased meile maha müüa.

liigeste poletikku ei saa suua

Lisaks, Aurelius ja vegan? Ei usu. Suurnimede kasutamise tagant ei tasu aga siiski otsida mingit põhjendatust — see mõjub lugejale kurnavalt ega paku mingit lisaväärtust.

Julged raamatud paari dialoogiga saab selgeks, et kõik tegelased sulavad ühtlaseks massiks ega eristu üksteisest millegi poolest. Dialoogina kirjutatud teksti lugedes tekib paratamatult tunne, nagu loeksin näidendit. Ja paratamatult hakkan kujutlema näitlejat laval kirjutatut esitamas.

Niimoodi kujutledes muutub tekst aga veelgi seosetumaks ja kõlab otsekui imikute lälin. Midagi tahaks Herman Cat otsekui öelda, midagi raha- ja kehakultuse kohta, midagi planeedi jätkusuutlikkuse kohta… Õhkõrnadest vihjetest kaikub justkui mingit kriitikameelt.

Navigeerimine

Aga see, mida või miks ta täpsemalt kritiseerib, jääb selgusetuks ega kõla mitte tüütu sääse, vaid tüütu millennial'i pininana, kes on midagi kunagi kusagilt kuulnud.

Keelekasutus ja mõtteväljendus Ma võin tegelikult üsna tühja loba lugeda küll, aga sel juhul peab tühi loba olema keeleliselt hästi lobisetud.

valutab uhise ola mida teha

Juhuslik ja läbi mõtlemata. Ja jälle — inetut netikeelt võib ju tegelikult ka lugeda ja selle loomises osaleme nutiekraanil tippides me kõik niikuinii. Sel juhul peab aga kole keelekasutus olema vähemalt vaimukas.

Herman Cat kahjuks liideste poletik erinevates kohtades ei tee — naerumeeter oli lugemise ajal stabiilselt nullis. Olgu, kui huumorisoon ongi äärmiselt subjektiivne, siis pisaratega ei saa keegi vaielda — aga veel vähem hakkasin lugedes nutma. Hiljuti nägin mingis Facebooki reklaamigrupis vist tahtmatult naljana väljakukkunud tõlget sõnale "cringe". See iseloomustabki minu lugemisemotsiooni seekord kõige etemini.

Arvustus. Täielik kringel. Hammusta, kui julged

Kringel mis kringel. Mulle tundub, julged raamatud sain natuke pihta Herman Cati püüdlustele.

julged arsti polved

Kirjutaja tahtis võtta suured postulaadid ja igavikulised teemad ning need nii-öelda ära sittuda. Aga pungilikult ja ägedalt ära sittuda.

PEREKOND JULGED LÄHEVAD PUHKAMA

Julged raamatud nagu purjus intelligentide lällamist saab siiski nimetada intelligentseks lällamiseks. Mingil hetkel muutub aga ükskõik kui intelligentne lällamine lihtsalt lällamiseks ja punki pole kuskil.

\

Ise postulaate kirja pannes tuleks need enne ikkagi läbi mõelda ning veenduda, et väljaöeldu on kuulikindel ja elujõuline. Näiteks: "kõik maa inimkonnad on tapnud end maha suunatud talendi ehk raha pärast. Paber kannatab kõike, aga pärismaailmas ei pea selline lause ju kaht sekunditki vastu. Veel näiteid: "Hier[ar]hiat tekitab ainult raha!

geelist uhisnimekirjas valu

Alandust tekitab ainult armastuse puudus. Positiivsena saan mainida võrdlust, kus viidatakse kolmemõõtmelise maailma seosele püha kolmainsusega.

„Perekond Julged”. Raamatud, mille autor naerab koos lastega

Sellele ma polnudki varem mõelnud. Ent ilma edasiarenduseta saab ühest heast mõttest äärmisel juhul säutsu. Mitte raamatu. Istu, kaks Herman Cat! Kes iganes sa oled, kus iganes sa oled.

Klienditugi

Tahaksin sulle öelda: "Istu, kaks! Loodan, et ka sina, Herman Cat, oled vähemalt selles punktis minuga nõus. Alati tasub uuesti proovida. Ja lõppkokkuvõttes — kes teab, võib-olla olen mina lihtsalt sõnasnoob ja harilik loll.

“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Minule põhjustas "Postinfotehnoloogia" lugemine igatahes peaaegu füüsilist valu ja hea meelega pistaksin selle raamatu põlema.

Ära kõndides oleksin leekide poole seljaga. Nagu filmides. Oleks vähemalt natuke punk. Siiski kordan: kõik on alati lisaks energiale ka subjektiivne ning kes julgeb, see hammustab!

Kommentaare: 0 Tahad tunda end oma elu sõiduvees?

Toimetaja: Kaspar Viilup.