Valus liigesed selle kaes. Arstide nõuanded, tervisetestid ja -teenused.

Selle meetodi kasulik mõju on parandada verevarustust, kõrvaldada valu ja põletik.. Ütleme pärast rasket koormust või ilmset käte vigastust, milles olete kindel.

Valusad liigesed paisuvad ja punetavad, muutuvad kuumaks, patsient kogeb kohutavat valu, mis avaldub kõige sagedamini öösel.

Mõnikord on põhjused palju tõsisemad. Nende tegurite hulka kuuluvad: Neuriit. Haigust iseloomustab valutav valu piki närvi. Jäsemete funktsioonid on kahjustatud, võib olla tuimus. Nii et kui teil on küsimus, mida teha, kui vasak käsivars valutab, peaksite pigem kohtuma kardioloogiga. Herniate, eendite, osteokondroosi korral pigistatakse sageli närvijuured, mis põhjustab jäsemete ja kaela valu. Miks see on ohtlik? Selliste sümptomite tagajärjel võivad ilmneda raskemad ilmingud: käe tuimus, motoorsete võimete halvenemine, liikumispiirangud, suruv valu südame piirkonnas.

Selle tagajärjel tekivad tõsised haigused: südameatakk, müokardiinfarkt, podagra, artriit, bursiit, kõõlusepõletik ja teised. Kui te ei rakenda ravi õigeaegselt, võite kaotada töövõime ja omandada puude. Kõige olulisem on vältida haiguse progresseerumist, mille tõttu need sümptomid on tekkinud. Millal ja millise arsti poole pöörduda Valu täpset põhjust on ilma uurimiseta võimatu iseseisvalt kindlaks teha. Seetõttu, kui käsivarre valu kestab mitu päeva ja ei kao, on parem pöörduda arsti poole.

Kui teil tekivad verevalumid või kukub jäsemele, vajate traumatoloogi. Muudel juhtudel, kui te ei tea põhjust, peate kõigepealt pöörduma terapeudi poole, kes määrab röntgeni, ultraheli, arvutatud või magnetresonantstomograafia. Pärast põhjuste väljaselgitamist suunatakse teid sõltuvalt juhtumist kitsama spetsialisti juurde: neuroloogi, kirurgi, kardioloogi, neuroloogi, vertebroloogi, reumatoloogi juurde.

Te ei tohiks valu pillide ja salvidega ilma retseptita uputada - on oht ennast vigastada ja alustada rasket haigust. Spetsialist, kellele teid suunatakse, määrab konkreetse ravi, mille võimalusi arutame allpool.

Diagnostika Selles protsessis osalevad sellised arstid nagu neuroloog, kirurg, kiropraktik, reumatoloog. Esimeses etapis kogutakse anamneesi: teavet varasemate haiguste, pärilikkuse, eluviisi kohta. Põletikulise protsessi olemasolu jaoks tehakse vere- ja uriinianalüüs. Kohustuslik on teha: röntgenikiirgus; magnetresonants ja kompuutertomograafia; elektromüograafia ja ultraheli. Haiguste uurimist on põhjalikumalt analüüsitud: Artrograafia - võrreldes röntgeniga, täpsem uuringutulem; Stsintigraafia on radionukliidmeetod, mis võimaldab funktsionaalseid muutusi näha käimasoleva haiguse taustal.

Arst ise määrab, millist meetodit diagnoosimiseks valida, see sõltub haiguse staadiumist. Ärahoidmine Igasuguseid haigusi on parem vältida, kui hiljem tegeleda pika ja kalli raviga. Lihtsaimad ja taskukohasemad viisid erinevate haiguste ennetamiseks: Mõõdukas füüsiline aktiivsus - artroosi ja artriidi ennetamine. Kasulikud on matkamine, liikumine, ühine võimlemine, jooga, bassein. Hantliharjutused, jooksmine ja jõutreening ilma ettevalmistamiseta on ohtlikud, kuna vale treenimine ja tugev stress liigestele võivad kahjustada.

Õige toitumine. Tasakaalustatud ja mitmekesine dieet küllastab keha kasulike ainetega, hoides inimest jõulisena ja tervena. Kalad, mereannid, kõhred ja želatiin tarretatud liha ja puljongid on luude ja liigeste jaoks eriti kasulikud. Samuti on oluline piisav veetarbimine - vähemalt 1,5—2 liitrit päevas. Ravi Kui on läbi viidud põhjalik diagnoos ja patsient teab nende sümptomite põhjust, saab vaevust leevendada rahvapäraste abinõude abil.

Enne nende kasutamist peate konsulteerima arstiga, et mitte olukorda süvendada. Süsteemsed sidekoehaigused ehk rahvakeeli liigesereuma. Tänapäeval esineb liigese klassikalisi reumaatilisi kahjustusi suhteliselt harva. Süsteemsed sidekoehaigused mõjutavad liigesekapslit, kus tekib põletik, mis omakorda aktiveerib liigesekõhre kahjustavad fermendid. Liiges on turses ja valulik ning need haigused võivad haarata kõigepealt just väikesi liigeseid sõrmeliigesed. Selle haigusega satub organismi spetsiifiline nakkus, mis võib kahjustada liigeseid sarnaselt süsteemsete sidekoehaigustega.

Valus liigesed selle kaes ehk kasvajad. Kui mingi liigesepiirkond valutab, tuleb alati mõelda ka sellele variandile, eriti juhul, kui valuga kaasneb turse või on ebatavalises kohas märgata kühmukest. Laste nn kasvuvalud. Lastel võivad liigesevalud tekkida kiire kasvu perioodil 12—15aastaseltkui nende füüsiline koormus on suur.

Selles on lööke ja hõõrdumisi leevendavaid kõhrepindu ja liigest koos hoidvaid kudesid ning liigesesidemeid.

Rahvakeeli nimetatakse seda nähtust kasvuvaluks, kuid tegelikult on tegemist kõhre ülekoormusvigastusega. Laste liigesed on palju koormustundlikumad ja eriti kiire kasvu perioodil tekib neil märksa kergemini ülekoormusvigastus kui täiskasvanud inimestel.

Kui lapsel hakkavad liigesed valutama, on see märk valest koormusest. Ülekaal ja passiivne elustiil. Reumaatiliste haiguste põdejad kannatavad valu käes, mis häirib nende igapäevast tegutsemist, seepärast avaldavad need haigused suurt mõju inimeste töövõimele. Liigesevalu võib olla tingitud kõhre taandarengust või kroonilisest põletikust liigeses, aga valu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekkivad ajutised liigesekesta, kõõluste või lihaste paiksed põletikud.

Liigesepõletikud võivad tekkida ka haiguste nt düsbakterioos, ainevahetushäireülekaalu, liigse stressi või infektsioonide bakter, viirus, seen korral. Liigeste üheks suurimaks vaenlaseks on liigne suhkur — suhkrut, nisujahu ja rasva sisaldavad tooted nagu maiustused, saiaksesed, magustatud joogid jne.

Sagedasemad liigeste ja luude haigused Liigeste ja luude haigusteks on näiteks: Behterevi tõbi jäigastav lülisambapõletik e. Bursiit — selle haiguse korral on tegemist limapauna seina paksenemisega, suurenenud eritusega ja selle kogunemisega limapauna.

Vanemad inimesed on traumadele vastuvõtlikumad ning ülekoormusvigastused kipuvad neil kergemini tekkima.

Sagedamini limapauna põletikud tekivad küünarnuki, põlveliigese ja kannakõõluse piirkonda. Haiguse tekkimise aluseks on trauma, krooniline ülekoormus või pidev mehhaaniline surve limapaunale näiteks töö põlvili asendis. Podagra — podagra on uraadikristallide kusihappe soolade kuhjumisest tingitud haigus, mis avaldub liigespõletikuna, liigeselähedaste sõlmede ning neerukividena. Luupus — luupus on krooniline autoimmuunne haigus, mille puhul keha immuunsüsteem muutub hüperaktiivseks ja ründab normaalseid terveid kudesid.

Enamlevinud luu- ja liigesehaigused

See tipneb põletiku, paistetuste ja kahjustustega liigestes, nahal, veres, südames ja kopsudes. Osteo artroos ehk liigesekulumus on kõige sagedamini esinev liigesehaigus maailmas. Tegu on mittepõletikulise liigesehaigusega. Esinemissagedus suureneb vanusega ja haigestuvad rohkem naised.

Liigeste kulumise korral kulub ja õheneb luude liigestuvaid pindasid kattev kõhr, kõhrealune luu aga kahjustub ja pakseneb. Kuna aga osteoartroosile lisandub sageli põletik, nimetatakse seda haigust ka osteoartriidiks — artriit tähendab liigesepõletikku.

Mõlemad mõisted — nii osteoartroos kui osteoartriit — viitavad samale degeneratiivsele liigeseprobleemile. Soodustavateks teguriteks loetakse liigeste ülekoormust raske füüsilise töö, liigse kehakaalu tõttuaga ka liigesekõhre nõrkust, ainevahetushäireid ja pärilikkust.

Reumatoidartriit — on põletikuline autoimmuunne haigus — polüartriit e hulgiliigesepõletik, mille korral haigestuvad paljud liigesed, harva ka erinevad siseorganid. Haigusest võivad olla haaratud ka liigeselähedased koed nagu limapaunad, kõõlustuped, lihased. Autoimmuunne põletik tekib liigesekapsli sisekestas sünooviumismis vahetult ümbritseb liigeseõõnt. Seda liigesekapsli sisekesta põletikku nimetatakse sünoviidiks.

Reumatoidartriit on krooniline haigus, mis kulgeb laineliselt, ägenemiste ja vaibumistega. Reumatoidartriidi puhul toimuvad muutused haige immuunsüsteemis, mis selle asemel, et võidelda haigusega, pöördub osalt oma organismi vastu, põhjustades autoimmuunse reaktsiooni. Kehavõõraste ainete ja haigustekitajate — viiruste, bakterite jt äratundmise ja kõrvaldamisega tegeleb immuunsüsteem, kuid millegipärast on immuunsüsteem segaduses ja ei saa haigustekitajatega hakkama.

Tavameditsiin nimetab olukorda, kus immuunsüsteemi rakud asuvad ründama ja kahjustama keha enda rakke ja kudesid, autoimmuunhaiguseks. Juveniilne idiopaatiline artriit — reumatoidartriit ei ole ainult vanainimeste liigeshaigus, võib alata varasest lapseeast kuni kõrge vanuseni, sagedamini ndates eluaastates. Osteoporoos- e. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning murduvad kergesti.

Tänapäeval räägitakse osteoporoosist kui haigusest, mille puhul on häiritud luude tugevus. Osteoporoosi jagatakse primaarseks ja sekundaarseks osteoporoosiks. Primaarne e. Sekundaarne e. Valus liigesed selle kaes artriit — on psoriaasiga kaasnev krooniline liigesepõletik.

Tervendav nähtus - dokumentaalfilm - 2. osa

Psoriaasi haigestumist mõjutavad pärilikud, immunoloogilised ja keskkonnategurid. Pärilik kalduvus haigestuda nahapsoriaasi on sama tugev kui psoriaatilise lülisambapõletiku korral, kuid jäsemeliigeste psoriaasi seos pärilikkusega on nõrgem.

Mõned nakkushaigused võivad psoriaasi vallandada. Psoriaasi immunoloogilisi tagamaid tuntakse halvasti. Tavaliselt tekivad esmalt nahamuutused ja liigesevaevused lisanduvad aastate pärast. Kõige sagedam on põlve või mõne muu liigese turse, millele võib lisanduda jalakanna või Achilleuse kõõluse põletik, vahel ka terve sõrme või varba turse viinersõrm, viinervarvas.

On võimalik ka reumatoidartriidi-sarnane kõigi liigeste põletik. Kui haigel on pärilik lülisambapõletiku ohutegur HLA-B27, võib liigesepsoriaas areneda lülisambapõletikuks. Kõige iseloomulikum on otsmiste sõrmelülivaheliigeste põletik nendel sõrmedel ja varvastel, mille küüntel on psoriaas. Mõnikord on psoriaatilist nahalöövet nii vähe, et haige ei ole sellest üldse teadlik. Põletiku märgiks kiireneb sete ja tõuseb CRP, kuid veres puudub reumatoidfaktor.

Siiski on põhjust tähele panna, et üks inimene st põeb üheaegselt nii psoriaasi kui reumatoidartriiti. Siis võib haige veres olla ka reumatoidfaktor.

Liigeste röntgenipiltidel nähakse umbes samasuguseid liigeseuurdeid erosioone nagu reumatoidartriidi puhul. Liigesepsoriaasile on iseloomulikud sõrmede ja varvaste otsmiste lülivaheliigeste suured kahjustused. RAVI Oluline on nahapsoriaasi õige ravi, sest koos nahalööbe paranemisega paranevad sageli ka liigesed.

Päiksevalgus ravib nahapsoriaasi ja ühtlasi leevendab ka liigesevaevusi.

Kerged liigesevalud ei vaja muud kui valuvaigistit. Kui liigesepsoriaas venib pikale, kasutatakse samu liigeseravimeid, mida ka reumatoidartriidi korral. Liigeseravimid ei ägesta psoriaasi, välja arvatud mõnikord hüdroksüklorokiin Plaquenil. Metotreksaati on psoriaasi raviks kasutatud tunduvalt kauem kui liigesepõletike raviks. See ravib mitte ainult liigeseid, vaid ka nahapsoriaasi. Raske nahalööbe korral kasutatakse retinoide ja tsüklosporiini ning need leevendavad ka liigesevaevusi.

Turses liigeseid võib ravida kortikosteroidisüstidega ning hävinud liigeseid saab parandada lõikustega nagu ka reumatoidartriidi puhul. Mõnikord on psoriartriit siiski raske haigus ja võib tuua kaasa liigeste suured kahjustused või lülisamba jäigastumise.

Luu hulk väheneb ja siseehitus laguneb.

ARTROOS, OSTEOPOROOS, REUMATOIDARTRIIT – ja muud kroonilised liigeste ja luude haigused

Selle tagajärjena võib luu hõlpsasti murduda. Luuhõresus on levinum vanainimestel, kellel vähenenud toimetulekuvõimest tingitud kukkumised suurendavad luumurdude ohtu. Luumurrud sagenevad selgesti vanuse kasvades.

Kuna üha rohkem inimesi elab kõrge eani, suureneb jätkuvalt hõresusmurdude sagedus. Osteoporoosi on sagedamini naistel kui meestel. Vananedes hakkavad siiski kõigil luud hõrenema. Kui emal on olnud hõresusmurd, on ka lapsel suurem osteoporoosirisk. Suguhormoonide vähesus suurendab luuhõresuse ohtu. Kindel ohutegur on naistel ka lühike viljakusperiood kuupuhastused algavad hilja ja lõpevad vara. Luude hõrenemist soodustavad ka kõhn kehaehitus, vähene liikumine, D-vitamiini ja kaltsiumi vaegus, suitsetamine, rohke keedusoola kasutamine, imendumishäire soolestikus, reumatoidartriit ja mõned ravimid, näiteks prednisoloon ja epilepsiaravimid.

Vaevused on tingitud luumurdudest. Hõresusmurrud on tavaliselt lülisambas, mille tõttu kehapikkus lüheneb ja selga tekib küür.

Kõige raskemaks mureks on siiski reieluukaela murrud, kuna need vajavad peaaegu alati lõikusravi. Eestiski on reieluukaelamurdude sagedus suurenemas. Kui pikkus on lühenenud viis või enam sentimeetrit ja selg on küüru vajunud, on diagnoos peaaegu kindel ilma muude uuringuteta. Luukoe mineraalisisaldust mõõtvaid seadeldisi leidub mõnedes keskhaiglates ja tervisekeskustes.

Saadud tulemust võrreldakse noorte täiskasvanute keskmise luutiheduse vastavate väärtustega. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et luutiheduse vähenemine 2,5 standardhälvet alla noorte täiskasvanute keskmise tähendab naistel osteoporoosi standardhälve e standarddeviatsioon SD on statistika mõiste. Meestel on piiriks, mis määrab ravi alguse, kolm standardhälvet ja pidevalt steroidhormoone tarvitajatel poolteist standardhälvet.

Ka tavalistelt luude röntgenipiltidelt võib hinnata osteoporoosi, kui see on kaugele arenenud. Lülisambamurrud on röntgenipiltidel hästi näha. Pikkade luude välimise kihi — plinkolluse — läbimõõdu mõõtmine on samuti hea, kuid töömahukas menetlus. Kandluus võib luutihedust mõõta ultraheliga. RAVI Luuhõresuse ravi on aeganõudev, sest luu kasvab aeglaselt. Ravi peetakse siiski põhjendatuks neil, kellel on hõresusmurd; kel luutihedus jätkuvalt langeb või kel on täheldatud eriti kiiret luuhõrenemist näiteks steroidravi tõttu.

Osteoporoosi ravisse kuulub ööpäevase D-vitamiini- ja kaltsiumivajaduse rahuldamine. Kaltsiumivajadus on umbes mg päevas; selle koguse saab kolmest klaasist piimast või hapupiimast keefirist. Ka juustu- ja kalatoidud on heaks kaltsiumiallikaks. D-vitamiini saab nii päiksevalgusest kui toidust.

Kala ning väljas kasvanud seened on parimad D-vitamiini allikad. Viimastel aastatel on suurendatud vanuritele soovitatavat D-vitamiini ööpäevast annust, mis praegu on üle seitsmekümneaastastele ühikut päevas.

Seda annust ei ole võimalik saada igapäevasest toidust, mistõttu vanuritele soovitatakse päevas lusikatäis kalamaksaõli või muid D-vitamiini sisaldavaid ravimeid. Osteoporoosi ravimiseks on töötatud välja ravimid, mida peab tarvitama pikka aega. Need on ohutud, kuid suhteliselt kallid.

Valu vasakus käes

On tähtis, et noored tüdrukud kasvataksid endale küllalt tihedad luud, millest vananedes on võimalik osa ilma luumurruohuta loovutada. Meetmed luuhõresuse ennetamiseks on järgmised:! Liigu korrapäraselt. Kõige mõjusam on luustikku koormav tegevus. Ära liialt kõhnu. Priskete luud on tugevamad. Ole väljas päikse käes, nii saad rohkem D-vitamiini. Söö metsaseeni ja kala. Söö piima ja juustu.

Ära suitseta, kasuta kasinalt keedusoola. Joo kohvi asemel hästitõmmanud teed, saad luid tugevdavat fluoriidi.

Närviline seisund - stress, depressioon. Mõnikord juhtub, et käsivarrevalu on haiguse sündroom, mis pole jäsemega täielikult seotud näiteks probleemid südame või selgrooga. Järgnevalt nuputame selle üksikasjalikumalt. Nad tegutsevad nii kollektiivselt kui ka eraldi.

Östrogeenid naissuguhormoonid tõrjuvad hästi luuhõresust naistel pärast üleminekuaastaid. Kui oled aastane või vanem, võta iga päev vähemalt sügisest kevadeni teelusikatäkalamaksaõli või D-vitamiini muul kujul.

Vanuritele on võibolla kõige tähtsam: ära kuku!

Kasuta puusakaitsmeid luumurdude vältimiseks. PODAGRA Podagra tekib, kui raskestilahustuvat kusihapet uraati koguneb verre nii palju, et see hakkab sadenema nõelakujulisteks kristallideks. Liigeses põhjustavad kristallid äkilise põletikureaktsiooni, mis avaldub liigese turse, punetuse ja valuna.

Kuseteedes võivad kusihappekristallid sadeneda neerukivideks. Podagra on sagedam keskealistel meestel.