Kroonilised haigused liigeste

Osteoporoosi ravimiseks on töötatud välja ravimid, mida peab tarvitama pikka aega. Luupus — luupus on krooniline autoimmuunne haigus, mille puhul keha immuunsüsteem muutub hüperaktiivseks ja ründab normaalseid terveid kudesid. Baasravimeid hakatakse kasutama kohe peale diagnoosi panemist ja neid võib kasutada ka paralleelselt põletikuvastaste ravimitega. Ka jäsemete liigesed võivad olla raskesti kahjustatud. Liigesepõletikku tekitavad liigesesse ladestuvad kusihappesoolad, nende leidumine liigesevedelikus on haiguse diagnoosimise aluseks.

Tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte.

Tänapäeval on reumatoloogia sisemeditsiini eriala, mis tegeleb reumaatiliste haigustega, sh liigeste, lihaste, pehmete kudede, luude ja sidekoe haigused. Selliseid haigusi on kirjeldatud üle Sõna reuma tunti küll juba vanakreeka keeles, kuid erialaspetsialisti tähenduses võeti sõna reumatoloog kasutusele

Liigesepõletik avaldub valu, paistetuse ja liikumispiiratusena. Idiopaatiline tähendab, et haiguse põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud. Juveniilne tähendab, et haigusnähud tekivad enne eluaastat.

Haigust kutsutakse krooniliseks siis, kui asjakohane ravi ei too kaasa täielikku paranemist, vaid nähtude leevendumise ja laboratoorsete analüüside paremad näidud.

See tähendab ka seda, et pole teada, kui kaua laps seda põeb.

Võib olla perioode, kus haigus on unustatud ja siis jälle aegu, kus kogu pere elu keerleb vaid selle ümber. Haigestuda võib igas vanuses, kuid kõige sagedamini algab see väikelapse- või murdeeas.

Inimese immuunsüsteem kaitseb organismi haigustekitajate, st. JIA korral põhjustab liigesepõletiku immuunsüsteemi ebanormaalne reaktsioon, mille tõttu immuunsüsteem ei suuda eristada võõraid rakke enda omadest ning ründab neid organismi kudede ja rakkude kaitsmise asemel.

JIA ja sellega sarnaseid haigusi kutsutakse ka autoimmuunhaigusteks ehk haigus­teks, mille puhul immuunsüsteem töötab organismi enda erinevate elundite, antud juhul peamiselt lii­geste vastu. JIA ja teiste autoimmuunhaigus­te täpset tekkemehhanismi ei teata.

Selles on lööke ja hõõrdumisi leevendavaid kõhrepindu ja liigest koos hoidvaid kudesid ning liigesesidemeid. Liigest toetavad ka liigesele kinnitunud lihased ja kõõlused.

JIA ei ole pärilik haigus, sest see ei kandu otse vanematelt lastele. Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski. On vähe tõenäoline, et samas peres on kaks juveniilset artriiti põdevat last.

Galerii Enamlevinud luu- ja liigesehaigused Inimese luud, liigesed, lihased, kõõlused ja liigesesidemed moodustavad toese. Neid elundeid nimetatakse ka tugi- ja liikumiselunditeks. Tingimisi võib siia lisada ka elundeid toestava sidekoe.

Kui liigesepõletik algab alla aastasel lapsel, kestab vähemalt kuus nädalat — mis eristab seda viiruslike põletike järgselt esinevatest lühiaegsetest liigesepõletikest — ning selle põhjust ei teata ehk siis kui kõik muud liigesepõletikku põhjustavad haigused on välistatud, kasutatakse liigesehaigusest rääkides nime­tust juveniilne idiopaatiline artriit ehk lapseea reumaatiline liigesepõletik.

Seega eeldab haiguse diagnoosimine pikka aega kestnud liigesepõletikku, kus eelteadmiste, arstliku läbi­vaatuse ja laboratoorsete uuringute abil on muud haigused välistatud. Liigesõõnt ümbritsev tavaliselt väga õhuke liigesekelme ehk sünoviaalkelme hakkab paksenema ja täituma põletikuliste rak­kudega.

Samal ajal suureneb liigeseõõnes oleva liigesevedeliku hulk ja muutub põletikuliseks.

ARTROOS, OSTEOPOROOS, REUMATOIDARTRIIT – ja muud kroonilised liigeste ja luude haigused

Tagajärjeks on liigese paiste­tus, valu ja liikumispiiratus. Liigesepõletiku tüüpiliseks tunnuseks on pikema puhkuse järgne liigeste kangus, mida esineb kõige rohkem just kroonilised haigused liigeste. Enamasti püüavad lapsed valu leevendamiseks liigest kergelt kõveras hoida.

Ravi saamata võib põletik liigest kahjustada kahel viisil: Liigesekelme võib muutuda väga paksuks, sellele tekib pannus, mis kasvab liigese servadest vaba kõhrepinnaga kokku ja katab selle. Edasi kahjustavad aegamisi liigesekõhred ja luud. Liigeste pidev kergelt kõverdatud asend ja vähene liikuvus põhjustavad lihaste ja pehmete kudede atroofiat ehk kängumist, väljavenimist või kokkutõmbumist, mis kõik viivad liigese väärasendini. JIA jagatakse mitmeks alatüübiks.

Juveniilne idiopaatiline artriit

Haigusvorme eristatakse peamiselt selle põh­jal, kas ilmneb ka kogu organismi haigestumise üldnähte nagu palavikku, halba enesetunnet ja sellega kaasuvaid lihas- ja liigesevalusid, nahalöövet ning siseelundite haaratust, või on haigusest haaratud ainult liigesed. Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi oligoartriit ehk ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik. Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese brois liigeste ravi aasta jooksul avaldunud tunnuste põhjal.

Diagnoosimisel on kroonilised haigused liigeste haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest.

Enamlevinud luu- ja liigesehaigused

Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks. Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel.

Ravi on iga lapse jaoks individuaalne. Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- ja elundikahjustusi. Pole õige ravi algusega venitada ootuses, et haigus iseenesest leevendub.

Haigus võib küll iseeneslikult leevenduda, kuid varieeruva ja prognoosimata aja järel.