Valus uhine kui maarduda

Ta tõstab selle kõik kõrgemale tõsiasjadest, sünni ja kaduviku sfääri, viimaste asjade sekka, metafüüsikasse. Ent toona varjus olnud maastikud on nüüd kohati tundmatuseni muutunud. Ent kuni

Kesk-Euroopa pöördeaja romaan, postkommunismi epopöa oli olemas juba ajal, mil seda Saksamaal alles otsima oli asutud.

Arvatavasti ongi just kättevõidetud vabaduse vaimustunud nautimine ja selle kogemuse jõuline sõnastamine see, mis eristab teda enamikust ta eakaaslastest, kes hakkasid tõsisemalt kirjutama süsteemi vahetumise ajal.

Tema raamatu kangelane, Lääne-Ukraina kirjandustudeng Otto von F. Lõpuks pääseb ta napilt Kiievi rongile, samal ajal kui Moskva tema selja taga kloaaki vajub. Mõlemad autorid olid olnud kommunistliku süsteemi lagunemise tunnistajateks: Topol Tšehhoslovakkias, Andruhhovõtš Ukrainas.

Temale lõpeb kaheksakümne üheksas aasta Ukraina riikliku iseseisvumisega augustispärast luhtunud putši Gorbatšovi vastu. Ja samal ajal, kui Topol kirjutades mõnuga vabadust naudib, kuulab Andruhhovõtš õhtuti Vabadusraadiost ärevaid teateid endisest impeeriumist ning väriseb oma uuestisündinud maa pärast. Ent tulevik jäi alles.

Tartu rahu tehti nii saalis kui saunas

Kas need kaks ohjeldamatut, luupainaja ja groteski vahel kõikuvat raamatut lubanuksid Eduard Goldstückeril osaltki täideläinuks tunnistada oma ennustuse, et ajalugu tegev nüüdisromaan tuleb Ida-Euroopast? Kas üks kaasaegne romaan üldse võiks millegi sellisega hakkama saada?

  1. Rannar Rabapeatoimetaja Tartu rahu sõlmimisest möödub pühapäeval sada aastat.
  2. Juhtide ravi chelyabinsk
  3. Arvamus Hiinast alguse saanud koroonaviirus, mille tekitatud haigust tunneme me nime all COVID, on maailma elutempot dikteerinud juba ligi aasta.
  4. Ent toona varjus olnud maastikud on nüüd kohati tundmatuseni muutunud.

Auschwitzi pikk vari Ida-Euroopa kohal Topoli romaan ilmus Saksakeelne tõlge järgnes nelja aasta pärast kirjastuses Volk und Welt. Raamatutel on oma aeg ja ajaloo kellad käivad erinevalt — liiatigi kui nad tiksuvad kahel veel hiljuti teineteisest lahutatud poolkeral.

Meedia tähelepanu raamatute vastu, mis tõusid Ida-Euroopas esile pärast Kirjandust Ida-Euroopa maadest võeti kui dokumentaalset aruannet. Muidugi huvitas lugejaid ka raamatute kirjapanemise viis, aga palju enam siiski nende aines. Tunti igatsust mingi uue Nabokovi või Márqueze järele, et sütitada Lääne lugeja fantaasiat. Taheti mõista konflikte ja tragöödiaid, hingelisi ja vaimseid seisundeid, seda kõikjal valitsenud survet, mis oli inimesi nendes suletud ühiskondades rõhunud ja mis nüüd järele andis, ajalookoormat, millest alles nüüd, kui rahvad olid end parteidiktatuuride alt vabastanud, võis jutustada.

Ootused, mida kirjandusele esitati, olid väga kõrged. Hajuma hakanud udu seest ilmusid nähtavale kaks hiidu, autorid, kes jutustasid saksa lugejale uuesti ära kõige kohutavama peatüki nende endi ajaloost valgud liigeste raviks ja jutustasid nii, nagu sakslased seda ajalugu varem polnud tundnud: Aleksandar Tišma Novi Sadist, sündinud ühes külas Pannoonia madalikul, ja Tišma ja Kertészi raamatud keerasid kirjandusliku avalikkuse üles.

Nende raamatute ilmumine — palju hiljem originaalidest — on üks Pärast seda, kui Sloveenia ja Horvaatia olid end juunis iseseisvaks kuulutanud, ajas Serbia president Slobodan Miloševi? Paljud lugesid raamatut suvepuhkuse ajal, kui teleekraanil värelesid esimesed pildid tapetud valus uhine kui maarduda õitsvates lõunamaa aedades.

Ühed kurjategijatena, teised ohvritena, osutuvad nad võimetuks üksteist vältima. Võib-olla mõjutas Jugoslaavia sõja aktuaalsus esialgu soodsalt Tišma raamatute retseptsiooni.

Ent ainult sõjale seda taandada ei saa. Tegemist on ikka sellesama inimtõuga, kellega oli tegu Teises maailmasõjas, samade kirgedega, samade mõtlematustega, sama sõgedusega. Maailmakuulus kirjanik, kes oli terve oma loomingulise elu igasuguse tunnustuseta Novi Sadis elanud, astus saksa kirjanduslavale ajal, mil ta elutöö oli tehtud. Ta oli öelnud, mis tal öelda oli. Lugu lõpeb Bu-chenwaldi vabastamisega kuhu poiss oli üle viidudnaasmisega Budapesti ja skandaalse koduigatsusega koonduslaagri järele.

Aga natside surmalaagri sisemisest toimimisest ja selle loogiliste seaduste äraõppimisest pole ilmselt varem kunagi nii radikaalsel viisil räägitud. Loobudes igasugustest kommentaaridest, püüdes pugeda inimese nahka, kellelt on röövitud igasugune vabadus ja kelle elu täielikult määravad teised, suutis kirjanik Kertész mitte tema jutustaja! Auschwitzi üleelamine on kõikide Kertészi raamatute teema.

Võib-olla ei oleks raamatu jahmatamapanevat uudsust mõnel varasemal ajahetkel sugugi nii täpselt registreeritud kui pärast toda aastat, mil lugejad, selle asemel et olla aina uutest tõenditest, mälestustest ja uurimustest tüdinud, olid haaratud värskest uudishimust ja tajuerksusest.

Support Eurozine

Tagantjärele võeti ette oma mineviku läbitöötamine, mille käigus jutustati Kui gripi puhul on võimalik ravida ka viirust, siis COVID puhul peab suurema töö ära tegema inimese enda organism.

Ning kui see kujuneb nõrgaks nagu vanuritel ja kroonilistel haigetelvõib sellest tööst jääda väheks. Enam kui miljonil korral nii ka kahjuks on läinud. Seega on COVID tõsine haigus ning kuigi suurel osal kulgeb haigus kergelt, ei tasu mängida ei enda ega teiste õnnega.

Viiruse peatamine on meie endi teha Pilt pole ilus ja on alust arvata, et hingamisteede nakkushaiguste leviku eskalatsioon tuleb ka sel aastal. Ja erinevalt eelmistest aastatest, kus põhitähelepanu on olnud gripil, on selle aasta fookus suunatud koroonaviirusele.

Aga viirus pole võitmatu. Selleks, et viiruse levikut takistada, tuleks järgida allolevaid suuniseid. Teemad "Nad läksid küll lahku, aga mitte midagi ei ole muutunud. Ma pean emale ikka teesklema, et ei armasta isa, ja isa ees teesklema, et ei armasta ema! Vanemad laovad niigi kannatavate laste õlule lisakoorma, hakates oma mõtteid, valu ja pingeid teise vanema kohta jagama neile, kuigi laps ei saa olla psühholoog.

Tegelikult oleks hoopis vanemate ülesanne vähendada oma lapse ärevust ja muret. Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus puutub oma igapäevatöös kokku lahutuse mustema poolega. Vilippus kirjeldas juhtumit, mis algas siis, kui pere üks laps oli nelja-aastane. Pärast menetlusteate väljastamist hakkas kohtutäitur saama lapse emalt suurel hulgal rohtude ja retseptide väljamaksmise nõudeid: lapsel oli närvipinge, kõhuvalu, adenoidid, põiepõletik, nohu, köha, oksendamine jne.

Laps oli siiani hirmul, sest isa raputas teda, kui ta oli kuue kuu vanune ja magas vankris. Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooniga tekkinud kaos oli üleüldine. Toiduaineidki ei jätkunud, neid jagati toidukaartide alusel.

pillid poletikule kuunarnukis

Aga eks tavapärane elu võis jätkuda ka sõja tingimustes ja Tartu polnud siin erand. Töötasid kohvimajad, kasvõi seesama Vene delegatsioon armastas ikka käia Werneri juures koogikesi söömas ja kohvi joomas. Vähemalt jõukamatel kodanikel, kel raha leidus, jätkus elu enam-vähem igapäevaselt. Otsene sõja mõju ilmnes siis, kui rindelt toodi langenuid või haigemajadesse pandi haavatud sõjamehi, aga sellega oldi ilmselt juba harjutud.

Kui selge oli selleks ajaks eestlaste arusaam oma riigist? Kui jälle üldistada, siis selleks ajaks oli rahvas kindlasti aru saanud, et tegemist on oma riigiga. Kui mitte enne, siis Landeswehri sõjaga oli tekkinud tohutu vaimustuspuhang, lausa sõjaeufooria: oli saanud selgeks, et loodav Eesti riik ei saa mitte olema baltisaksa parunite riik, vaid tõepoolest maarahva riik.

Oli tekkinud reaalne lootus, et parunitelt võetaksegi maad ära, sest oli ju Asutav Kogu vastu võtnud maaseaduse, mis andis selleks garantii. Lihtsustatud arusaama kohaselt seisid rahuläbirääkimistel vastamisi eeskätt kaks meest: eestlaste poolt Jaan Poska ja venelaste poolt Adolf Joffe.

Tegelikult olid seltskonnad, kes mängisid tulemuse saavutamisel rolli, märksa suuremad. Jah, loomulikult.

salvestab valu kapsleid

Seegi oli vaid delegatsiooni ametlik koosseis, lisaks neile olid mängus nii-öelda tehnilised abijõud, ennekõike delegatsiooni asjaajaja Rein Eliaser ja sekretär William Tomingas. Vene delegatsiooniga oli sama lugu, ehkki nende ametlik koosseis oli väiksem: esialgu Leonid Krassin ja Adolf Joffe.

Pärast seda, kui Krassin Moskvasse tagasi kutsuti, sai Joffest esimees ja talle saadeti abiliseks Isidor Gukovski. Aga ka venelastel olid asjaajajad, sekretär, konsultandid.

Liikluskaamerad

Kui nad üle rindejoone tulid, oli koosseisus ametlikult 26 isikut. Võiks öelda, et elukutseline revolutsionäär. Ta pärines nagu paljud Vene revolutsionäärid jõukast juudi kaupmehe perekonnast, oli ennast varakult sidunud sotsiaaldemokraatliku liikumisega, sattunud salapolitsei orbiiti ja pidanud kodumaalt põgenema. Joffe varjas end aastaid emigratsioonis Lääne-Euroopas. Seda, kes ta oma vaadetelt oli, polegi niisama lihtne öelda. Kuna ta esindas Nõukogude Venemaad, siis oleks kõige lihtsam öelda, et ta oli enamlane.

Aga ega ta vist päris tõsiusklikuks leninlaseks või veelgi vähem stalinlaseks saanudki.

  • RÄNK LAHUTUS: Nelja-aastane laps jäi haigeks iga kord, kui pidi isaga - Kõik
  • Dr Arkadi Popov: miks on COVID ohtlik ja mida saame selle peatamiseks teha? | Regionaalhaigla
  • Teemad "Nad läksid küll lahku, aga mitte midagi ei ole muutunud.
  • Arkadi Popov: miks on COVID ohtlik ja mida saame selle peatamiseks teha? | Arvamus | ERR
  • Tugevdada liigeste kreemi
  • Liigeste valudega traditsioonilise meditsiini

Juba enne esimest maailmasõda olid tema vaated kõikunud kuskil lääneeuroopaliku sotsiaaldemokraatia ja Vene enamluse vahel. Sinna need jäidki.

suhu avamisel valu

Hiljem toetas Joffe Lev Trotski tegevust ja sattus seetõttu Nõukogude Liidus ebasoosingusse, mis põhjustas ka tema varajase surma.

FOTO: Tartu linnamuuseumi kogu Kuivõrd oli rahuläbirääkimiste pooltel laua taha istudes ühist arusaama sellest, mille üle läbi rääkima hakatakse?

Midagi oli selge, aga samal ajal oli pilt pigem ikkagi kaunikesti udune. See, et mõlemad tahavad sõda lõpetada, oli muidugi väljaspool kahtlust.

Aga mida täpselt ja kuidas tahetakse saavutada, oli selgusetum. Tõsi, Eesti, Läti ja Leedu olid üheskoos esitanud mõningad eeltingimused, sealhulgas selle, et Nõukogude Venemaa peab tunnustama vastaspoole riiklikku iseseisvust. Oli ka kirjas, et piiride tõmbamisel tuleb lähtuda ennekõike etnilisest printsiibist.

Selles osas oli juba Maksim Litvinov novembrikuus Tartus olles andnud oma jah-sõna.

Aga viirus pole võitmatu. Selleks, et viiruse levikut takistada, tuleks järgida allolevaid suuniseid. Rahvarohketes siseruumides ja ühistranspordis tuleb kanda maski praegu eriti kõrge levikuga Ida-Virumaal, Tallinnas, Maardus ja Võrus. Maski kandmine ei ole Eestis küll kohustuslik, kuid mask on väga hea täiendav meede distantsi hoidmisele, heale käte- ja suu-nina hügieenile.

Üks Lääne kirjastus annab tugeva avalöögi

Maski tuleb kanda kõigil mistahes haigussümptomitega inimestel avalikus kohas viibides või vältimatu lähikontakti korral. Maski peaksid kandma kõik koroonaviirusesse haigestunute kontaktsed ka juhul, kui sümptomeid veel pole.

Oluline on maski õigesti paigaldada, kanda ja eemaldada. Kasutatud mask viska võimalusel märgistatud prügikasti. Pärast maski eemaldamist tuleb käed desinfitseerida või korralikult vee ja seebiga ära pesta.